Meie inimesed

 

Ott Kangilaski

14.06.1911−28.04.1975

 

Ott KangilaskiOtt Kangilaski sündis 14. juunil 1911. aastal Viljandimaal Viljandi vallas Verilaske külas taluperemehe kolmanda pojana. Koolitee algas kohalikus Arumetsa algkoolis ja jätkus Tartu poeglaste reaalgümnaasiumis. Aastatel 19311935 jätkusid õpingud Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas kunsti- ja kirjandusajaloo erialal. Paralleelselt alustas Kangilaski  1934. aasta sügisel õppimist Kõrgemas Kunstikoolis Pallas graafika erialal. Halveneva tervise tõttu katkesid õpingud mõlemas koolis. Pikk, kõhn, kesiselt toituv tudeng haigestus tuberkuloosi ning selle laastava haigusega võitles kunstnik 41 aastat, kuni surmani.

 

1940. aastal avanes Ott Kangilaskil võimalus jätkata õpinguid Konrad Mäe nimelises Kõrgemas Kunstikoolis ja 1943. aastal lõpetas ta kõrgemad kujutava kunsti kursused graafika alal.

 

Aastatel 19431948 elas Ott Kangilaski sünnikodus Verilaskel ja seejärel 27 aastat Lagedil,  president Konstantin Pätsi venna Voldemar Pätsi maakodu taga, väiksemas elumajas Külma pargis (praeguse Eesti Vabadusvõitluse Muuseumi peahoonest veidi edasi ja vasakule, nüüdseks on see hoone pisut ümber ehitatud). Voldemar Päts põgenes Teise maailmasõja ajal Kanadasse, Nõukogude võimuorganid otsustasid tühjaks jäänud majja rajada kunstnike puhkekodu ja eelnimetatud väiksem maja sai Ott Kangilaski elamuks.  On omamoodi sümboolne, et Voldemar Pätsi kui kunstiinimese kunagises kodus on saanud kultuurihõng edasi elada – ka seal praegu tegutsev vabadusvõitluse muuseum, Johannes Tõrsi eramuuseum, on osa Eesti kultuurist.

Ott Kangilaski armastas väga loodust. Koos abikaasa Leida Kangilaskiga                              (02.06.1911−13.08.1981) istutasid nad Külma dendroparki juurde uusi puid ja põõsaid, mida seal nüüd on üle saja liigi. Oma paljudelt matkadelt tõi kunstnik alati kaasa huvitavaid puu- ja põõsaliike. Kogu maja ümbrus oli kaunistatud sõpradest skulptorite töödega. Kuna suures pargis tuli teha kevadel ja sügisel hooldustöid,  pakkus toonane Lagedi kooli direktor Sven-Allan Sagris kunstnikule õpilaste abi. Nii algas aastaid kestnud ühistöö, õpilased osalesid lehtede riisumisel ja puude hooldamisel. Pargi hooldamisel oli korraldatud lausa klassidevaheline võistlus. Arvestades Lagedi kooli abi Ott Kangilaskile Külma dendropargi hooldamisel anti 31. mail 1985 Lagedi kooli pioneerimalevale Ott Kangilaski nimi.  Üks tollane õpilane, Ahti Kern, jätkas Kangilaski abistamist pikka aega, kuni kunstniku abikaasa Leida surmani.

Eriti põnevaks tegi Kangilaskide juures käimise see, et nende köögis elasid suvel pääsukesed. Kevadel tehti köögi õhuaken lahti ja see seisis nii sügiseni. Köögi seintele olid tehtud puust alused nii pesadele kui ka neist allapoole, lindude väljaheidete jaoks. Kui kevadel mõni uustulnuk ei julgenud algul kööki lennata, näitasid „vanad kalad“, et karta pole midagi. Nii jõid Kangilaskid kohvi, pääsukesed tiirlemas laua ümber. Siit ka seletus, miks Ott Kangilaski hauakivil Tallinna Metsakalmistul on kujutatud kahte lendavat pääsukest.

Ott Kangilaski sage külaline oli kirjanik Friedebert Tuglas, kellega koos istuti õuekamina juures. Tänutäheks kinkis kirjanik peremehele kaminakivi kirjaga: „F. Tuglas tegi tule, Elo kohvi. 3. juuli 1963“. Praegu on see kivi leidnud koha siin asuva vabadusvõitluse muuseumi pargis, Lihula ausamba juurde viiva tee ääres.

Ott Kangilaski oli mitmekülgne kunstnik, aga ka publitsist. Ta on illustreerinud raamatuid, loonud eksliibriseid, aga avaldanud ajakirjanduses ka följetone ja karikatuure ning kirjutanud lasteraamatuid. Peamiselt oli ta graafik, valdavalt kajastades Eestimaa loodust. „Kalevipoja“ illustratsioonide eest sai ta 1950. aastal Eesti NSV riikliku preemia (koos A. Hoidre ja R. Sagritsaga). Eesti NSV Kultuuriministeeriumi aukirjaga autasustati Ott Kangilaskit 14. juunil 1971. aastal. 1975. aastal anti Ott Kangilaskile Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetus.

1944. aastast alates oli Ott Kangilaski Eesti Kunstnike Liidu liige. Samuti osales ta 1966. aastal Eesti Looduskaitse Seltsi asutamises ja oli selle auliige. Ta oli Eesti kunstiteadlase Jaak Kangilaski ja etnograaf Epp Kangilaski onu.

Kunstiajaloo professor Jaak Kangilaski tõdeb: „Pärast Oti noorpõlve pidi tema kunstilooming arvestama nõudmistega, mida võõrvõimud eesti kunstile esitasid. Eriti rasked eesti kunstile ja ka Otile olid aastad 1948–1955, kui valitses ülikitsas arusaamine realismist ja oli keelatud isikupärane stiil. Oma kunstnikutee alguses Eesti Vabariigis oli Otti huvitanud  fantastika ja eksootika ning erinevate graafikatehnikate omapära. Sel ajal olid Otile tähtsad sõprussuhted Arbujate rühmitusse kuulunud luuletajatega ja ta illustreeris Heiti Talviku ja Betti Alveri luulekogusid.  Oti kõik need huvid ja  eeldused pidurdusid nõukogude ajal. Graafika trükitehnikad kuulutati realismile sobimatuks ja graafikute peamiseks töövahendiks pidi saama joonistus, mida püüti viimistleda peaaegu fototaoliseks. Kunstnike isiklikku käekirja peeti kodanliku individualismi avalduseks ja seda püüti välja juurida, pannes kunstnikke töötama kollektiividena. Kõik kunstnikud, kes said edasi töötada, pidid selliste nõudmistega mingil määral kohanema. Seda tegi ka Ott, kuid ta oli üks väheseid, kes ei loobunud sügavtrüki tehnikatest ja kohe, kui olud pisutki lahedamaks muutusid, oli ta esimesi, kes erinevate tehnikate võimalusi kasutama ja levitama hakkas. Ott oli graafika eksperimentaalateljee üks asutajaid ja avaldas koos Evald Okasega raamatu „Sügavtrükitehnikad“.  Mitmekesistus ka tema teoste temaatika, sellesse kuuluvad Eesti loodus, linnud ja loomad, eesti rahvaluule, aga ka huumor ja satiir. Väga  populaarsed olid ja on Oti graafilised lehed, mis kujutavad Kalevipojaga seotud paiku Eestis ja paljusid teisi  loodusvaateid. Vahest  kõige laiemalt on tuntud tema südamlikud illustratsioonid lasteraamatule „Vaat mis juhtus“, mille loomise eelduseks oli Oti loodusetundmine ja loodusearmastus. Ott Kangilaski oli üks neid kunstnikke, tänu kellele graafikakunst muutus Eestis rahvaomaseks ja massiliseks.“

Erudeeritud isiksuse ja tunnustatud kunstniku  95. sünniaastapäevaks raamisid Lagedi kogukonna aktivistid Rae vallavalitsuse abiga valiku tema graafilistest lehtedest ja see rändnäitus seati üles valla suurematesse keskustesse. Kunstniku 100. sünniaastapäeva puhul oli sama ekspositsioon Rae kultuurikeskuse fuajees ja seda sai näha kogu  2011. aasta suve jooksul.

2006. aasta veebruarikuu Rae Sõnumites tõdes Sven-Allan Sagris, et kuna Kangilaskidel lapsi polnud, on suure osa tema loomingu saatus kahjuks teadmata. Õnneks ei kao kuhugi raamatute illustratsioonid. Rae valla ja eriti Lagedi rahvas peab meeles, et kogu vabariigis tuntud vabadusvõitluse muuseumi kõrval asub majake, kus elas ja töötas kümneid aastaid Eesti oma ajastu tuntumaid graafikuid Ott Kangilaski.

Järgnevalt meenutusi Ott Kangilaski vennapojalt Jaak Kangilaskilt, samuti mõnelt endiselt ja praeguselt Lagedi inimeselt.

Jaak Kangilaski:

„Onu Oti kodus Lagedil olin sage külaline. Otil endal lapsi polnud ja küllap soodustas see meie lähedust. Ajast enne keskkooli, seega enne 1955. aastat, mäletan eriti paadisõite Pirita jõel ja õngitsemist. Jõe vesi ulatus siis kõrgemale ja kalu oli mitmesuguseid. Oti paat oli suur, aga mulle meeldis sõuda ja Ott loovutas aerud tihti minule. Tema tervis ei lubanud pingutusi ja kui me koos kõndisime, pidi ta aeg-ajalt istuma ja puhkama. Kodus mäletan teda enamasti laias voodis, kus ta patjade najal sai olla pooleldi istukil. Jalgade juures magas tal koerake. Selles asendis võis ta tundide kaupa lugeda või joonistada. Joonistamiseks oli vaja paberile alust ja selleks oli paksust vineerist suur tahvel, mis toetus tõstetud põlvedele. Oti raamatukogu oli väga rikkalik. Ott oskas vabalt saksa ja soome keelt, aga luges ka inglise ja prantsuse keeles. Vene keelt ta aga peaaegu ei osanud. Tundsin aukartust, sest esialgu oli minu keelteoskus kasinam ja pidin piirduma põnevate illustratsioonide vaatamisega. Raamatukogu täiendas Ott peamiselt antikvariaatidest ja välismaa, eriti Soome sõprade abiga. Hiljem olen taibanud, et Oti üld- ja eriti humanitaarharidus oli laiem ja sügavam kui enamikul tema kunstnikest kolleegidel. Ott oli ju kõrvuti kunstiõpingutega õppinud ka Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas. Ta meenutas uhkusega, et oli teinud kirjandusajaloo neli tundi kestnud eksami Gustav Suitsule.

Kui olin keskkooli viimases klassis, muutus meie suhtlemine veel tõsisemaks, sest Otti huvitas, mida ma kavatsen edasi teha. Ta oli näinud minu karikatuurseid joonistusi, mida olin hooletult sirgeldanud oma vihikute ja õpikute servadele ja mujale. Oti arvates oleksin pidanud edasi kunsti õppima ja tema survel läksin Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI) ettevalmistuskursustele, ise kõheldes. 1958. aastal oli ERKI direktor veel F. Leht, kes oli toodud Moskvast Eestisse sotsialistlikku realismi juurutama. Tema juhitud komisjon mind eksamitele ei lubanud ja kergendustundega läksin Tartusse ülikooli. Ajaloo irooniaks võib pidada, et 31 aastat hiljem valiti mind ERKI rektoriks. Tollal Ott leppis varsti minu valikuga ja algas meie ühistöö, mille üheks tulemuseks oli „Kunsti kukeaabits“ – raamat, mis tänaseks on muidugi vananenud, kuid sel ajal, kui informatsiooni maailma uuemast kunstist oli armetult vähe, aitas kunstitundmist levitada. Meil oli palju teineteisele pakkuda ja meil oli veel koostööplaane, kuid Oti surm lõpetas kõik selle. Kahjuks ei jäänud minule ka Oti töid ega raamatuid, kuigi ta oli olulise osa neist minule lubanud.“

Anneli Kass (snd Kööp), elupõline Lagedi elanik, Lagedi kooli õpilane aastatel 1953−1960:

„Minu lapsepõlvekodu asus Külma pargist umbes 500 meetri kaugusel. Kuna Kangilaskidel lapsi polnud, siis olid ümberkaudsed lapsed nende kodus alati teretulnud, mina nende hulgas. Lapse silmade läbi olid Kangilaskid harmooniline pere,  jutuajamistel täiendasid teineteist. Pererahvas tundis elust mõnu, vahel lebasid nad niisama päikese käes.

Mäletan, et Ott oli muhe papi – nägu oli alati nalja täis, ka lastele tegi ta alati nalja. Samuti oli ta hea jutupaunik. Tema lugusid saab lugeda 1968. aastal ilmunud följetonikogust „Jutulõng“. Otile meeldis tuul ja puude kohin. Ta võis tundide kaupa ühe koha peal seista ja suurte puude kohinat kuulata. Põlispuud olidki üheks põhjuseks, miks Kangilaskid Lagedile elama tulid. Ott armastas käia õngitsemas. Tal oli mingi endine laeva päästepaat, kolme paari aerudega, hästi kerge.

Kohalike elanikega Kangilaskid eriti ei suhelnud. Aga meid, kohalikke lapsi, kasutas Ott oma töödes vahetevahel prototüüpidena. Näiteks olime meie – mina, Mare Pärn (nüüd Malts) ja Tiiu Tiitus (pärast abiellumist Hilep) – A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ esimeses osas (Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1952) roigasaia alt ronimise pildi prototüüpideks. Tegelikult ronisime okastraadi alt lõpmatuseni edasi-tagasi ja kunstnik joonistas, kuidas me seda tegime. Mare mäletab, et seal oli ka paras veelomp! Ott Kangilaski enda kirjutatud värsiraamatus „Kui ma olin väiksekene“ ühel illustratsioonil poseerin mina koos kassiga. Epp ja Jaak Kangilaski käisid ka aeg-ajalt suviti Lagedil, Jaaguga olen isegi „hobust“ mänginud.

Mäletan, et 50ndate aastate keskel oli Lagedi koolis mingi pidulik üritus, kus Ott Kangilaski sõna võttis ja kinkis koolile oma graafilise lehe „Kalevipoeg“. See rippus saalis vähemalt meie koolilõpetamiseni.

Majapidamise eest hoolitses peamiselt Oti abikaasa Leida, kes hankis ka uusi põnevaid istikuid parki. Tundub, et Leidal oli ka näitlejaverd – kõikidesse oma vestlustesse elas ta täiega sisse ja esitas neid kui etteastet.  Mare mäletab, et ka lastel hoidis ta silma hoolega peal.

Üldteada on tõsiasi, et suviti elasid Kangilaskide köögis pääsukesed. Pääsukeste pesad olid mõlema köögiakna kohal. Sisse ja välja lendasid pääsukesed ühe, kogu suve avatud õhuakna kaudu. Akende alla olid paigutatud raamid, mille peal olid ajalehed, mida aeg-ajalt vahetati. Ühel aastal oli seal ka albiinopääsukese poeg – geenivääratusega valge pääsuke –, kes järgmisel aastal millegipärast tagasi ei tulnud.

Alati olid Kangilaskidel koerad, algul suured, aga mida vanemaks Kangilaskid jäid, seda väiksemad.

Kangilaskid armastasid hästi süüa. Külma pargi rippsilla läheduses, praeguse Kangilaski tänava ääres oli kolhoosi kanala, kust osteti söögiks noori kukkesid. Nende peres oli vahvlimasin, tolle aja kohta haruldus, ja pühapäevahommikuti pakuti pannkookide asemel vahvleid.

Kangilaskid elasid Külma pargis, peamajast tagapool asuvas väiksemas majas. Selle oli Voldemar Päts ehitanud oma tütrele. Peamaja (härrastemaja) ja Leivajõe vahel oli abihoone (laut), mille teisel korrusel, kuhu viis järsk trepp, oli ühetoaline korter talitaja jaoks (praegu on seal meremuuseum). Kangilaskide ajal elas seal meie klassiõde Ülle Viilup oma ema, isa ja noorema vennaga. Abihoone oli U-kujuline, avatud külg Kangilaskide maja poole, st lõunasse. Abihoone siseõue oli ehitatud kasvuhoone. Kasvuhoonest jõe poole jäävas tiivas oli Kangilaski suvine ateljee. Ateljeest raudtee poole jäävas abihoone osas (või ateljee taha jäävas osas) oli Kangilaskide laut. Seal peeti kanu ja isegi siga. Peeti ka kalkuneid, kuid need olid maja keldris (praegune esimene korrus, tol ajal kasutati elamiseks ainult teist korrust). Peamaja eest ja abihoone raudteepoolse külje kohalt viis kivist kaarsild üle Leivajõe. Praeguse Leivajõe silla kohal oli ka mingi sild, aga seda kasutasid ainult Emilie Pärn (elas Külma pargi lähistel) ja tema vend Juhan Neerot, kes vedasid üle selle silla hobusega heinu.

Kangilaskide maja ja Leivajõe vahel oli välikamin, kus pererahvas võõrustas külalisi, eelkõige kunsti- ja kirjandusrahvast. Kirjanik Friedebert Tuglas ja tema abikaasa Elo kinkisid pererahvale asjakohase tekstiga kivi. Mare mäletab, et ka Tiit Kuusik on oma lauluga pererahvast ja külalisi aeg-ajalt lõbustanud.

Jõe ääres on Pätsu ajast tänaseni säilinud saun. Elumaja ja abihoone vahel oli väike tehistiik, betoonist valatud servadega, kivist istepingi ja roosa põhjaga. Vett tavaliselt tiigis polnud.

Peale Oti surma hakkas ka Leida tervis halvenema. Üha sagedamini võis siis Kangilaskide majas kohata Maia Luugust, kes oli olnud Lagedi jaamas piletilaekur. Proua Maia oli Leidale seltsiliseks ja abistajaks, tänapäeva mõistes vabatahtlik sotsiaaltöötaja. Looduskaitse seltsi kaudu, mille asutaja ja hiljem auliige Ott oli, saigi alguse Maia Luuguse sõprus Leidaga juba Oti eluajal. Ühena vähestest Kangilaskide suhtlusringi kuuluvatest kohalikest elanikest oli Maia sagedane külaline ka Kangilaskide kaminaõhtutel.“

Hilja Hiiemets (snd Luugus), Lagedi kooli õpilane aastatel 1958−1968:

„Pirita ja Leivajõe vahel asuval alal oli Kangilaskide suvekodu ja selle ümber kaunis Külma park. Parki hooldasid mitteametlikult Ott ja Leida Kangilaski. Lagedi koolil oli hea tava käia Külma pargis koristustöödel. Olin siis V klassi õpilane ning mitmel meie klassi õpilasel tekkis tahtmine sagedamini pargis abiks käia. Korjasime mahalangenud oksi, riisusime kuivanud lehti. Meiega tegeles enamasti proua Leida. Lisaks tööle istusime tihti ka Kangilaskide ilusas koduaias  tulekolde juures. Sinna oli toodud palju huvitava kujuga kivisid, üks neist meenutas rehepapi nägu. Istusime tule juures, jõime teed ja ajasime juttu. Proua Leida rääkis meile palju loodusest, tutvustas huvitavaid taimi. Nende koduaias kasvas näiteks üks ilusamaid orhideesid – kuldking –, keda kutsuti ka kukulinnu pätiks, sest ilmselt kasvas seda lille rohkesti Muhumaal. Kevadine esimene õitseja on must lumeroos, ka seda lille nägin esmakordselt Kangilaskide aias.

 

Käisime Külma pargis pea iga nädal. Minuga koos käisid pargis veel minu õde Ene Luugus (praegu Mandre), Tamara Štšeglova (praegu Rebane), Galina Savenkova (praegu Korts), Ahti Kern ja Jaak Tiik. Meie teel oli aga takistus − taluõuede suured koerad, kes tihtipeale olid ketist lahti pääsenud ning haukusid meie peale. Kurtsime oma muret ja saime proua Leida käest hea õpetuse: ära karda koera, vaata talle otsa ja käsi koju minna, sest peremees ju ka käsib koeral koju tagasi minna. See õpetus toimis suurepäraselt − koer vaatas juhmi näoga meile otsa ja lonkis oma aeda.

 

Väga põnev oli kevaditi oodata pääsukeste tulekut. Nende jaoks oli Ott ehitanud spetsiaalse väikese õhuakna, mis oli varakevadest alati avatud. Ja igal kevadel tulid pääsukesed ning sädistasid rõõmsalt nende köögis söögilaua kohal lambi peal kiikudes. Pesad olid ehitatud soojamüüri äärde.

 

Leida ja Ott Kangilaski olid aktiivsed looduskaitse seltsi liikmed. Korraldati ekskursioone Eesti kaunitesse kohtadesse, tihti kaasnesid ekskursiooniga ka väikesed koristustalgud või metsa istutamine. Nii olen minagi Pirita-Kose piirkonnas metsa istutanud. Looduskaitse seltsiga liitus ka meie ema Maia Luugus. Sealt sai alguse tema sõprus Kangilaskidega.“

 

Ahti Kern, Lagedi kooli õpilane aastatel 1958−1968:

 

„Mäletan, et Ott Kangilaski oli heatahtlik ja sõbralik vanahärra. Oli vaikne ja väikse jutuga mees, rääkis rahuliku, meeldiva ja vaiksemapoolse häälega. Ott oli väikselt ka kalamees,  armastas varahommikul kalal käia. Kui just eriti ei näkanud, siis vähemalt kass sai hommikusöögiks värsket.

 

Kui pererahvas hakkas kohvi jooma, siis kutsuti ka mind alati kohvile, sõltumata sellest, kas pererahval olid külalised või ei. Põhiliselt oli külaliseks kunstirahvas. Suviti käis nende juures sageli abikaasa Leida õde lastega. Oti enda sugulased käisid Lagedil harvemini.

 

Aitasin Kangilaskidel parki hooldada ja peale Oti surma tema abikaasal küttepuid teha.  Vahetevahel aitasin kunstnikul graafilisi lehti läbi trükipressi vändata. Samuti olen graafilistele lehtedele pildiraame valmistanud ja aidanud pilte raamida, mis seejärel müüki läksid. Peale Kangilaski surma sain tänutäheks valiku tema graafilistest lehtedest – osa nendest said raamitud ja need on välja pandud kunstniku  sünniaastapäevadel  Rae valla erinevates paikades.

 

Veel mäletan, et kõige rohkem on pererahva elamises, nii köögis kui ka tubades, olnud seitse peret pääsukesi. No küll siis oli seda siutsumist ja sagimist! Ühel kevadel tegi üks pääsupaar pesa köögikamina peal olnud seenepurgi peale. Selle ehitamine olevat käinud nii kiiresti, et pererahvas märkas pesa alles siis, kui pesa oli valmis.“

 

Rein Karm

Lagedi ajaloohuviline

Mai 2016


Nikolai Kruuk

02.03.1907−14.09.1995

 

Nikolai KruukNikolai Kruuk sündis 2. märtsil 1907. aastal pere üheteistkümnenda lapsena Lagedil, Soonel (asub Pirita jõe ääres, koolimaja ja raudteesilla vahelisel alal). Paljud Eesti vanemad panid siis oma lastele vene eesnimed peamiselt seepärast, et lootsid Vene tsaaririigilt elule kergendust, kui läksid tsaariga ühte usku – vene õigeusku. Isa Jaan ja ema Ano tegid Soonel talutööd. Teadaolevalt oli Nikolai neljandat põlve Lagedi elanik. Kahehektariline kodukoht aitas perel hinge sees hoida. Peres oli üks-kaks lehma, siga ja mõned kanad. Juba 7-aastaselt saadeti noor Nikolai Vaita karjapoisiks. Kohalikku Lagedi 3-klassilisse algkooli läks poiss 9-aastaselt. Tema kooliaeg oli omapärane: 1. klassis käis ta Vene tsaaririigi valitsemise ajal, 2. klassis Saksa valitsuse ajal ja 3. klassis iseseisvunud Eesti ajal.

16-aastaselt algas Nikolai iseseisev töömeheelu. Pärast isa surma 1925. aastal sai Nikolaist Soone väiketalu peremees ja tal tuli hakata hoolitsema nii isakodu kui ka seal elanud õdede eest. Koos vennaga hakati käima hobustega Tallinnas paekive ehitustele vedamas. Heal päeval vedas üks hobune paemurrust välja kolm tonni kive, kusjuures koorem tuli vankrile ja vankrilt maha tõsta (vankrile mahtus umbes 600 kg kive)! Talveti tegi Nikolai korve, vahel 5–6 korvi päevas. Põhiliselt meisterdas ta kooritud pajuvitstest turukorve.

11-kuulise sõjaväeteenistuse läbis Nikolai aastatel 1928–1929 Eesti Vabariigi kaitseväes Jaanilinnas (praegu Ivangorod). 1930. aasta varakevadel abiellus Nikolai Elviine Kersmaniga ning pojad Valter ja Raul sündisid vastavalt 1930. ja 1934. aastal. Elati Soonel, kus oli ühetoaline rehetare ja talul ligi neli hektarit maad. Pere elas rehetoas, kus kuivatati ja peksti ka vilja. Nikolai ehitas noore pere jaoks tarele juurde toa. Samuti ehitas ta maja juurde küüni. See väike talukoht elataski peret. Lisaks aia- ja põllutöödele ning loomapidamisele hoidis noor pere oma elamise korras. Selle tõestuseks ripub Nikolai pojapoja Raivo uue Soonele ehitatud maja seinal Lagedi Väikemaapidajate Ühingu 1935. aastal korraldatud aia korrastuse võistlusel Nikolai Kruugile välja antud kolmanda koha tunnistus. Lisaks kolmandale kohale määrati ka rahaline preemia viis krooni. Peljata on, et suur osa sellest aust kuulus abikaasa Elviinele. Olgu siinkohal märgitud, et Elviine oli tänases mõistes Lagedi kooli hoolekogu liige. Tema allkiri on näiteks Sven-Allan Sagrise algkooli lõputunnistusel.

Mäletatavasti kolis Nikolai pere 1935. aastal Soonelt Nõole, mis asus umbes kolme kilomeetri kaugusel lageda välja peal (asub Rae valla piiril, praeguse AS Talleggi tootmishoonete läheduses). See koht oli eraldatud Nikolai vennale Martinile, kuid viimane kolis pärast abiellumist oma abikaasa juurde. Nõol oli ligi viis hektarit maad, väike laut ning elamu köögi ja kahe toaga. Kokku oli Nikolai pere käsutuses nüüd ligi üheksa hektarit maad. Esimese suurema tööna võttis Nikolai ette jälle küüni ehituse, kusjuures ta kasutas ära Soone elumaja lammutamisel saadud ehitusmaterjali. 1940. aastal hakkas Nikolai uut lauta ehitama, kuid sõtta minek peatas ehitustööd ja laut sai valmis alles pärast sõjast naasmist. 1938. aastal valmis Lagedil koolimaja vastas suursündmusena elektrialajaam. Nikolai tegi naabrite seas aktiivset selgitustööd, et rajada koos elektriliin, mille lõpp-punkt oli Nõo talu.

Algas teine maailmasõda ja 1941. aasta juulikuus mobiliseeriti Nikolai Nõukogude sõjaväkke. Alguses määrati ta tööpataljoni ja saadeti Leningradi kaudu Arhangelski lähistele metsatöödele. Elu-, töö- ja toidutingimused olid eriti rasked. Õige varsti tuli sõita Siberisse, kus õpetati sõjatarkust, ja järgnes juba lahingutegevus Nõukogude armees. Muuhulgas tuli võidelda rasketes lahingutes nii Velikije Luki all, Emajõe ületamisel kui ka Kuramaal. Kaks korda sai Nikolai haavata. Sõja lõpetas ta jaokomandörina ja vanemseersandi auastmes.

Sõja lõppedes tuli Nikolai tagasi koju Nõole. Kodutalus ootas 12 hektarit maad, lisaks anti naaberväiketalu Kampsi kasutuseta maad, seega oli pere kasutuses nüüd juba ligi 14 hektarit. See majapidamine elatas pere korralikult ära. Sõjajärgsetel aastatel koormati talusid riiklike müügikohustustega, samuti tuli täita mitmesuguseid täiendavaid töökohustusi (näiteks oli igal talul kindel lõik kohalikke teid hooldada). Varasemaga võrreldes oli talus tööd rohkem, kuid raskustele vaatamata läks elu pisitasa ülesmäge. Samas oli ka kartus, kas võimud säilitavad Eesti talupidajatel senise maakasutuse, ega hakka sunniviisiliselt kolhoose moodustama. 1945. aastal moodustati Rae valla sees väiksemad omavalitsusüksused – külanõukogud. Sellesse töösse kaasati ka Nikolai Kruuk. 1948. aastal valiti ta Rae valla Töörahva Saadikute Nõukogu saadikuks. Kui aga 1950. aastal vallad ja maakonnad likvideeriti ning moodustati rajoonid,valiti Nikolai Harju Rajooni Töörahva Saadikute Nõukogu saadikuks. Tegelikult sai üsna varsti selgeks, et mõte oma külas, vallas või rajoonis kogukonna heaks midagi ära teha oli petlik. Tegelikud otsustajad olid partei ja valitsus, kohalikud asjamehed pidid aga kindlustama vastuvõetud otsuste täitmise. Üks valusam ülesanne sellel ajal oli kulaklike majapidamiste nimekirja kinnitamine valla täitevkomitees. Nendesse nimekirjadesse sattunuile määrati kõrgemad põllumajandussaaduste müügikohustused ja rohkem täiendavaid töökohustusi. Hiljem olid need nimekirjad aluseks küüditamisele kuuluvate inimeste nimekirjade koostamisel. Õnne kombel jäi Nikolai Kruuk kõrvale vahetust inimeste ärasaatmisest. Pärast perede küüditamist kerkis päevakorda küsimus, mis saab küüditatute loomadest ja muust varast. See oli ka üks põhjus, miks kolhooside moodustamisega kiireks läks.

Ajavahemikul 4.–15. aprillini 1949. aastal moodustati Lagedil neli kolhoosi. Esimesena asutati Lagedil Kungla kolhoos, mille esimeheks valiti Nikolai Kruuk ja mille kontor asus Nuhjal, hiljem Urbasel. Selgituseks, et sõna kolhoos on lühend venekeelsest terminist коллективное хозяйство, mis tõlgituna on kollektiivne majand. Tollase kombe kohaselt soovitas kolhoosi esimehe valida ametisse tegelikult Rae Valla Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee partei Rae vallakomitee heakskiidul. Lagedi kogukonnas moodustati 1949. aasta aprillis veel kolm kolhoosi: Jüriöö, A. Sommerlingi nimeline ja Ühismeel. Esimesed kolhoosid olid väikesed nii maa-alalt kui ka liikmete arvult ja 1950. aasta alguses anti korraldused väikeste kolhooside liitmiseks. 1950. aasta sügiseks olidki Lagedi kogukonna neli kolhoosi liidetud A. Sommerlingi nimeliseks kolhoosiks, mille esimeheks valiti Nikolai Kruuk, kes oli sellel ametikohal 10 aastat. Ühistöö korraldamine oli alguses võõras nii esimehele kui ka kolhoosnikele. Kuna Nikolail oli koolitarkust vähe, oli talle algul abiks raamatupidamist ja ökonoomikat hästi tundev Rein (Reinhold) Randmeri (09.09.1901–25.02.1998), kes oli varasematel aastatel olnud nii Rae vallavolikogu kui ka vallavalitsuse liige ning mitmel korral vallavanema abi (praeguses mõistes abivallavanem). Nikolai poeg Raul mäletab, isa ja Rein istusid sageli õhtuti koos ja arutasid kolhoosi rahaasju. Tüütult palju oli sellel ajal ülevalt poolt õpetajaid-korraldajaid, kes ütlesid, mida sa pead tegema ja mida sa ei tohi teha. Nikolai tahtis ameti maha panna, kuid see õnnestus alles 1959. aastal, kui esimeheks valiti Ubert Ants Jaksen (sündinud 18.08.1931, pärit Jõelähtmelt) ja Nikolai Kruugist sai aseesimees. Jaksen oli 1957. aastal lõpetanud Kehtna põllumajandustehnikumi ja suunatud kolmeks aastaks Lagedile, kus töötas brigadirina. Ubert meenutab, et vaatamata vanusevahele sujus koostöö Nikolaiga hästi ja ta hindab teda kui suurte kogemustega põllumeest. 1961. aasta lõpupoole suunati Ubert Jaksen Kehtnasse kuuekuulisele kolhoosiesimeeste kursusele, mille lõpetamise järel asus ta tööle Rägavere sovhoosi osakonnajuhatajana (toonane Rakvere rajoon). 1962. aasta aprillis valiti A. Sommerligi nimelise kolhoosi esimeheks juba põllumajandusharidusega Voldi Oruste (05.03.1915–29.04.1986).

Nikolai Kruugi loobumine esimehe ametist oli tingitud eelkõige pettumusest kolhoosikorras ja tervisehädadest: noorpõlves tehtud raske füüsiline töö, sõda ja kolhoosiesimehe sõiduvahend „võrr“ (nii nimetati toona 125 m³ silindrimahuga mootorratast) olid tervist kõvasti räsinud. On heameel tõdeda, et toonastel vallajuhtidel jätkus tarkust panna kolhoosi esimeheks küll vähese haridusega, kuid talupojatarkust omav ja maatööd tundev kohalik mees. Lisaks kooliharidusele ja elutarkusele käis Nikolai Kruuk kahel korral (1951. ja 1955. a) oma teadmisi täiendamas kolhoosiesimeeste kvalifikatsiooni tõstmise kursustel Kehtnas. 15. detsembril 1964. aastal ühineti Sommerlingi-nimelise sovhoosiga (sõna sovhoos on lühend venekeelsest terminist советское хозяйство, mis tõlgituna on nõukogulik majand, sisuliselt riiklik majand) ja Voldi Orustest sai sovhoosi Lagedi osakonna juhataja, kelleks jäi kuni sovhoosi reformimiseni. Nikolai Kruuk jätkas aga põllutöölisena. Pensionile jäi Nikolai Kruuk 1972. aastal.

Lagedi aleviku endise puidust maanteesilla asemele rippsilla rajamiseks alustas Sven Sagris asjaajamist 1970. aastal. Kui Nikolai Kruuk pensionile jäi, leidis ta tegevust rippsilla ehitamise juures, betoneerides jõe kallastele rajatavate otsasammaste saalungeid. Entusiasm oli nii suur, et betoneerimise lõppjärgus unustas Nikolai korraks ettevaatlikkuse ja murdis õnnetult sääreluu. Ka hiljem pidas Nikolai silla ehitamisel „silma peal“. Rippsilla avamisel oli Nikolai Kruuk tähtsate tegelaste rivis ning avakõnes tänati teda kaasabi eest silla valmimisel.

Kolhoosi juhtides ei kaotanud Nikolai ka oma käteosavust. Seda läks vaja koduses majapidamises, kuigi kodused tööd olid peamiselt abikaasa Elviine õlul. Ka Elviine oli kolhoosnik koos kaasnevate kohustustega. Kui olukord nõudis, lõi Nikolai käed külge ka mitmesuguste kolhoositööde juures. Nikolai poeg Raul mäletab, et arvatavasti 1957. aastal anti käsk hakata rajama kolhoosikeskusi ja sinna kolhoosnike elamisi koondama. Lagedile kavandati individuaalelamurajoon praeguse Linnu tee – Kooli tn – Jõe tn kvartalis asunud endise Aadu talu põllule. Sinna sai krundi ka kolhoosiesimees. Nikolai pojapoja Raivo andmetel alustati ehitusega 1959. aastal ja 1962. aastal võttis riiklik komisjon maja vastu ning pere, sh ka poeg Raul, kolis Nõolt uude majja. Uude kohta koliti üle ka kolhoosniku individuaalmajapidamine. Kogu ehitustöö tegi peremees ise ära ja jõudumööda aitas kaasa ka poeg Raul. Ainult pottsepatööd osteti sisse. Puutööde tegemiseks meisterdas Nikolai universaalse puidutöötlemispingi, mida järeltulijad kasutavad tänaseni. Maja valmis nii kiiresti tänu sellele, et Nikolail oli just õnnestunud kolhoosiesimehe ametist vabaks saada. Kui Nikolai pensionile jäi, siis pühendus ta oma vanema poja Valteri maja ehitamisele (samas elamukvartalis). Kui ka see maja valmis sai, rajati oma krundile saun koos kaminaga puhkeruumiga. Suurt abi on Nikolai osutanud vanale sõbrale ja endisele nn „kohaliku direktorite klubi“ liikmele Sven Sagrisele tema 1990. aastal valminud maja ehitamisel.

Kogu Nikolai ja tema abikaasa Elviine elu oli üks pidev töörügamine. Kolhoosi ajal võeti inimestelt kaks nahka: ühelt poolt tuli teha kolhoositööd ja selle kõrvalt hoida korras oma individuaalmajapidamine, ilma selleta lihtsalt ei elanud ära. Teiselt poolt tegi kolhoosiesimehe elu raskeks see, et ta oli pidevalt kahe tule vahel. Ülevalt tulid alatasa käsud ja juhtnöörid, aga praktikust põllumehena ei saanud ta kõiki neid käske alluvatele täpselt edasi anda. Kolhoosnikud teadsid sama hästi kui esimees, millal saab künda või külvata, millal on õige aeg vilja lõigata jne.

Nikolai Kruuk oli aktiivne kogukonna liige. Ta mängis noorpõlves mitmeid pille: mandoliini, klarnetit ja trompetit. Lagedil oli puhkpilliorkester, kus ka Nikolai mängis. Koolimaja ruumides korraldati pidusid. Nikolai abikaasa Elviine on meenutanud, et suviti käidi tantsimas Lagedi raudteejaama hoone naabruses asunud kasarmu (nelja korteriga raudteetööliste elumaja) õuel. Lisaks rahvasaadiku tööle oli ta rahvakohtu kaasistuja, seltsimeheliku kohtu esimees, valimiskomisjonide liige jne.

Nikolai Kruuki on autasustatud 5 medaliga ja arvukate aukirjadega. Ajalehe Harju Elu 1977. aasta 3. märtsi numbris Nikolai Kruugi 70. sünnipäevaks avaldatud Sommerlingi sovhoosi kollektiivi juubelitervituses on muuhulgas kirjutatud: „Kerged polnud ka Sommerlingi kolhoosi esimeheks-olemise aastad. Tahtis ju Nikolai Kruuk teha kõik hästi. Nende aastate tööd hinnati ordeniga Austuse Märk ja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjaga.“

 

Järgnevalt meenutusi mõnelt endiselt kolleegilt ja pereliikmelt:

Tiia Karus, Lagedi põliselanik: Mäletan vanemate jutu järgi, et Nikolai Kruuk oli tubli mees, oli rahvamees. Küll aga sai ta kurjaks, kui mehed alkoholiga vahele jäid. Kolhoosi keskus oli Nuhjal [Kopli külas]. Uksest sisse tulles oli nn koosolekute ruum (toona nimetati seda punanurgaks). Sealt läks üks uks kontorisse (raamatupidamisse) ja teine uks kolhoosi esimehe kabinetti. Koosolekute ruumis näidati ka filme ja seda kasutati spordisaalina: seal oli näiteks lauatenniselaud, tõstekang ning mängiti malet-kabet. Koosolekute ruumist pääses ka toonaste masina-traktorijaamade (lühendatult MTJ) traktoristide nn ühiselamutuppa. Algusaastatel olid traktorid ja nende haakeriistad omaette ettevõtetes – masina-traktorijaamades. Kolhoosid tellisid sealt tehnikat ja maksid tehtud töö eest MTJ-dele. Mina töötasin MTJ-i töö arvestaja-tankijana Kungla kolhoosis. Kuna kolhoosis töötamine oli kolhoosnikele kodutalus töötamisega võrreldes täiesti uus olukord ja ka palk oli tagasihoidlik, siis korraldas kolhoos aeg-ajalt pidusid. Pidu peeti Vana-Jüril [Kopli külas], kus peo ajaks võeti üks vahesein ära. See aitas tugevdada ühe pere tunnet, andis võimaluse omavahel vabamas õhkkonnas suhelda. Peolaud oli nagu Eestis kombeks: süldi, koduõllega jne. Peo alguses pidas esimees kõne, kus rääkis, kuidas kolhoosil läheb, kiitis tublimaid ja selgitas, kus tuleb pingutada. Nagu peol kombeks ka lauldi-tantsiti. Kungla kolhoosil läks hästi, kolhoosi kollektiiv oli kui üks pere, sest kolhoosi astunud talud olid heal järjel ja esimees tundis inimesi ning vastupidi. Lisaks tundis esimees põllumajandust ja tal oli taluperemehe kogemus. Mäletan, et minu ema ostis Kungla kolhoosist saadud esimese palga eest õmblusmasina ja VEF raadio. Kui aga Kungla kolhoosiga liideti A. Sommerlingi nimeline kolhoos, esimees Pendo Pohl [Irus], Jüriöö kolhoos, esimees Eduard Ruut, keda hüüti Kepsu Eediks [Ülejõel], ja Ühismeel, esimees Osvald Tiik [Väos], läks elu raskemaks, sest need majandid polnud nii heal järjel. Pidude traditsioon jätkus, neid peeti nüüd Topil (alevikus, praeguse Jaama tn ääres), kus oli ka ühinenud kolhoosi kontor.

Raul Kruuk, poeg: Laps ei saa omale vanemaid valida. Samal ajal on küllalt oluline, millisesse perekonda ta sünnib. Isa pidi juba 18-aastase noormehena võtma üle Soone väiketalu peremehe õigused ja kohustused, sh ka vanaema Anu ülalpidamise, kuna vanaisa Jaan suri. Mina saan ütelda, et sündisime vend Valteriga heasse perekonda. Isa on ise rääkinud, et nii Soonel kui ka hiljem Nõol ei olnud toiduga probleeme. Probleemiks olid riided, jalatsid ja muu igapäevaeluks vajalik. Nende ostmiseks oli vaja raha, mida teeniti peamiselt aiapidamise ja korvide punumisega. Aiasaadused ja korvid viidi rongiga linna müügiks ja piletiraha kokkuhoidmiseks tuldi koju tagasi jalgsi. Pidev rahapuudus sundis koduses majapidamises leidlik olema ja mis vähegi võimalik kodus ise tegema. Sellega arenes käte osavus, mida ta ka meile vennaga pidevalt õpetas. Rahapuudus sundis teda ostma osa majapidamiseks vajalikke tööriistu ühiselt koos naabritega. Sellega arenes organiseerimisoskus. Ka hobustega piima Tallinnasse viimine korraldati ühiselt koos naabritega.

Isal tuli noorpõlves leppida ainult 3-klassilise haridusega ja ta tunnetas pidevalt oma vähest haridust. Olen tänulik, et mulle anti võimalus õppida. Lagedil lõpetasin seitse klassi ning kui läksin linna keskkooli, otsis isa mulle võimaluse vajadusel ühe perekonna juures ööbida. Isa soovitusel valisin edasiõppimiseks Eesti Põllumajanduse Akadeemia mehhaniseerimise teaduskonna. Keskkooli kuldmedaliga lõpetanu kohta oli see tavatu otsus, sest EPA polnud toona eriti populaarne. Praegu võin kinnitada, et minu valik ja isa soovitus olid õiged.

Isast on mul kõige paremad mälestused. Kahju on sellest, et ta ei saanud kõiki oma võimeid rakendada. Minu arvates oli selle peamine põhjus see, et tal polnud nooruses võimalik saada piisavalt haridust.

Raivo Kruuk, pojapoeg: Elasin koos vanaisa ja vanaemaga kuni sõjaväkke minekuni, st aastatel 1968−1987. Kuna vanemad käisid linnas tööl ja Lagedil lasteaeda polnud, siis minu koolieelne aeg mööduski vanavanemate hoole all. Esimene asi, mis vanaisast meenub, on see, et söömine oli püha toiming. See toimus kolm korda päevas ja kindlatel kellaaegadel. Kui söök õigeks ajaks laual polnud, pööras vanaisa ringi ja see söögikord jäi tal vahele. Samuti oli meile õega selge, et toiduga ei mängita ja toit süüakse alati lõpuni. Vanaisal olid alati kindlad reeglid paigas.

Samuti sain vanaisalt õpetust, et oma tegemistes peab olema kokkuhoidlik ehk õigem oleks öelda säästlik. Parim näide on käte pesemine. Käte seebitamise ja hõõrumise ajaks tuli veekraan kinni keerata. Lisaks säästlikkusele oli siin teine põhjus ilmselt see, et kogumispütt liiga kiiresti täis ei saaks. Vanaisalt sain palju õpetust erinevate tööde tegemiseks, eriti puutöö vallas. Tänase päevani on alles vanaisa tööriistu, millel on nüüd pigem emotsionaalne väärtus. Talvepuude varumisel tegime jõe ääres nn hooldusraiet. Seal õpetas vanaisa, et nõrgad ja äbarikud puud peavad koha loovutama tugevatele.

Oma tegemistes lähtus vanaisa alati põhimõttest, et tark ei torma. Kui ta midagi tegema hakkas, siis mõtles kõik tegevused põhjalikult läbi ja alles seejärel alustas tööga. Sellega erines ta minu isast, kes oma tegevused paberil „läbi mängib“. Nende kahe mehe erinev lähenemine tulenes haridustasemest. Isal on kõrgharidus, vanaisa oma kolmeklassilise haridusega pidi lähtuma talupojatarkusest. Kuigi vanaisa mõtles enne mingit tööd või tegemist selle oma peas põhjalikult läbi, kuulas ta ka teiste arvamust ja võttis hea mõtte arvesse.

Suurematel kodutöödel, nagu näiteks kartulivõtt, heinavedu, küttepuude tegemine, harjutati ka meid õega varakult jõukohaselt kaasa lööma. Heinaveol oli aga kogu pere väljas, selleks tuli laenutada hobune, hiljem auto, sest siin maksis veovahendi kasutustund.

Vanaisal oli „võrr“ ehk 125 cm³ töömahuga mootorratas ilma tagumiste amortisaatoriteta, kolmnurkse vedrusadulaga ja pakiraamiga tagumise ratta kohal. Oi kui mõnus oli seda näppida. Eriti kihvt oli, kui vanaisa mu kütusepaagi peale istuma pani ja sõidutas nii, et tuul kõrvus vuhises!

Mäletan, et lapsepõlves sörkisin enamuse ajast vanaisa sabas. Oli põnev tähele panna, mida ja kuidas vanaisa tegi. Kindel rituaal oli vanaisa süles „Aktuaalse Kaamera“ vaatamine. Selle saate vaatamine on kuni tänaseni kindlalt minu päevakavas.

 

Rein Karm

Lagedi ajaloohuviline

aprill 2016


 

Sven-Allan Sagris

4.12.1928–28.04.2012

Sven-Allan SagrisSven-Allan Sagris sündis 4. detsembril 1928. aastal Kehra vallas. Tema ema oli õpetaja ja isa tolliametnik. Kui Sven sündis, töötas isa Tallinna sadamas tollivalvurina. Parasjagu oli sadamas Rootsi laev nimega Sven. Ka laeva kapteni nimi oli Sven. Isa tahtis oma pojale ka sama nime panna. Ema eelistus oli aga Allan. Kokkuleppel ristitigi poeg Sven-Allaniks. Isa suri 1940. aastal infarkti.

Aastatel 1941–1944 elas Sven-Allan koos emaga Lagedi koolimajas ja aastatel 1941–1943 õppis ta Lagedi algkoolis, kus lõpetas 6. klassi. Keskkoolis käis ta algul Tallinna Reaalkoolis, hiljem Kehra keskkoolis, mille ta lõpetas 1950. aastal. 1952. aasta detsembris õnnestus tal ema haiguse tõttu ennetähtaegselt vabaneda sõjaväeteenistusest ja 1. jaanuaril 1953. aastal võeti ta Kehra keskkooli asendusõpetajaks. Samal ajal astus ta Tartu Riikliku Ülikooli kaugõppesse õppima ajalugu. Ülikooli lõpetas Sagris 1960. aastal. 1. septembril 1964. aastal edutati Sagris Lagedi 8-klassilise kooli direktori ametikohale, kus ta veetis järjest 26 aastat. Seega tuli Sven-Allan Sagris Lagedile teist korda ja elas siin kuni elu lõpuni, põhiliselt koolimajas direktori ametikorteris, kuid 1990. aastal kolis ta oma vast valminud eramusse.

Lisaks direktori- ja õpetajatööle lülitus vastne koolijuht ka kohalikku ellu. Tolleaegse kombe kohaselt valiti Sagris Sommerlingi külanõukogu saadikuks. 1989. aastal valiti ta juba Harju Rajooninõukogu saadikuks, kus ta töötas 1993. aastani, kui Riigikogu võttis maakondadelt omavalitsuse õigused. Taasiseseisvunud Eesti ajal oli Sagris mitmel korral kinnitatud Rae Vallavolikogu haridus- ja kultuurikomisjoni liikmeks. Pikki aastaid, kuni oma surmani, oli ta Rae valla hooldekodu hoolekogu esimees.

Diplomeeritud ajaloolasena hakkas Sagris 1. septembrist 1964. aastast pidama ka kooli kroonikaraamatut, kuhu ta pani lisaks koolis toimunule kirja ka Lagedi piirkonna tähtsamad sündmused. 6. mail 2006. aastal Lagedi esmamainimisest möödunud 765 aasta tähistamise ürituste kavas oli ka väike ajalookonverents. Seal tegi põhiettekande Sven-Allan Sagris, kes rääkis kaugetest mõisaaegadest, sh Lagedi endisest mõisast, raudtee rollist Lagedi arengus, ühismajandite moodustamisest ning rippsilla avamisest 1984. aasta kevadel. Selle ettekande koostamiseks oli kõneleja lisaks kooli kroonikaraamatule teinud kõva tööd ka ajalooarhiivides. Kahjuks pole ettekande materjalid säilinud. Küll aga on ettekandja nendel teemadel kirjutanud 2004. aasta veebruari- ja märtsikuu Rae Sõnumites. Lagedi ajaloost kirjutas Sven-Allan Sagris 2008. aastal raamatu „Lagedi. Aeg ja inimesed“. Lagedi 770. juubeli tähistamiseks kirjutas Sagris näidendi „Lagedi läbi seitsme sajandi“, kus ta ka ise kaasa mängis. Näidendit mängiti 18. juunil 2011. aastal Eesti Vabadusvõitluse Muuseumi territooriumil. Vabaõhuetenduses mängisid Lagedi kooli õpilased ja vilistlased, lapsevanemad ja Lagedi aktiivsed elanikud. Kaasa tegid Lagedi segakoor ja kooli tantsijad, lavastusse oli põimitud ka fragment Johannes Tõrsi kirjutatud Vabadussõja-teemalisest näidendist „Rünnak“. Lavastas Liisi Vesselov.

Sven-Allan Sagris oli ka valla ajalehe Rae Sõnumid aktiivne autor, kirjasaatja, nagu ta ise on öelnud. Lisaks haridusteemadele on ta kirjutanud ka kohalikust elust ja lihtsalt päevapoliitilistel teemadel.

Sagris oli kõva laulumees. Ta laulis mitmes kooris ja osales kõikidel laulupidudel alates 1950. aastast. Viimane laulukollektiiv oli tal Rae valla meesansambel Kuldne Õhtupäike. Fakt, et Sagris on noorpõlves ka rahvatantsu tantsinud ja tantsupidudel esinenud, on paljudele ilmselt üllatus. Ta mängis ka Kehra sovhoosi klubi tantsuorkestris kontrabassi.

Sven-Allan Sagris lõi aktiivselt kaasa 2002. aastal tegevust alustanud kodukandiliikumise- ja ratsaspordiklubis Lagedi Kanged Kargajad. Tal oli noorematele klubiliikmetele alati midagi õpetlikku öelda. Kui aga oli vaja midagi laita, siis ta seda ka tegi, mis noorematele muidugi alati ei meeldinud.

Paljud vanemad Lagedi elanikud mäletavad Sagrise pajatusi, kuidas ta Lagedi tänavatele nimed välja mõtles, 1972. aastal tööõpetuse tunnis poistega plekist nimesildid tegi ja 1973. aasta kevadel need üles pani, ning kuidas ta „moosis“ Tallinna Linnuvabriku (nüüd AS Tallegg) juhte, et nad ehitaksid otsetee Lagedi mõisast koolini (nüüd Linnu tee). Trass märgiti maha 15. veebruaril 1977. aastal ja 5. aprilliks samal aastal jõudsid Linnuvabriku ehitusmehed uue teelõigu muldkehaga koolimajani. Edasi jätkas TREV nr 2 (Teede Remondi- ja Ehitusvalitsus). Loo lapsed käisid toona Lagedi koolis ja koolibuss sõitis mööda kitsast ja kõrgete kallastega Jõe tänavat. Et lühendada paljude laste kooliteed, võitles Sagris välja rippsilla ehitamise lammutatud Kepsu puusilla kohale. Asjaajamisega alustas Sagris 1970. aastal ja 7. mail 1984. aastal toimus rippsilla pidulik avamine. Rippsilla rajamisel olid Sagrisele abiks tuntud kohalikud mehed Nikolai ja Raul Kruuk. Silla ehitasid sovhoos ja asfaltbetoonitehas ning abijõuna kasutati viinaravi mehi, kes olid tehasesse abitöödele suunatud. Lisaks rippsillale hakkas Sagris korraldama korraliku tänavavalgustusega kõnnitee rajamist rippsillast koolini, ikka selleks, et laste koolitee oleks ohutum. Lagedi-Aruküla maanteelõigu kapitaalremont Tallinna ringteest Kullini lõpetati 1. oktoobriks 1987. aastal. Selle remondi käigus rajatigi vastavalt kooli soovile uus lai kõnnitee. Uue valgustuse sai see kõnnitee 1999. aasta suvel. Koolidirektor Sagrise initsiatiivil avati Lagedil esimene ja ainus avalik telefonikõnepunkt ehk taksofon. See asus algul postkontori juures, kuid paigaldati hiljem ümber Betooni tänavale korrusmajade vahele. Lauatelefon oli toona haruldus ja mobiiltelefonist ei osatud siis unistadagi, aga näiteks kiirabi oli vahel vaja ka öösel kutsuda. Sagrise initsiatiivil rajati Lagedile ka esimene bussiootepaviljon Kooli ja Jõe tänavate ristmiku vahetusse lähedusse. Selle eest sai Sagris ka pragada. Nimelt leidsid kohalikud noored, et paviljon sobib suurepäraselt ka nende kogunemiskohaks. Eks noored häirisid paviljoni naabruse elanike vaikust ja rahu ning nii tuli „kohalikul aktivistil“ veel vaeva näha, et paviljonitagune piirdeaed kõrgemaks ehitada. See nn müratõkkesein on praegugi alles. Paljud praegused Lagedi elanikud ei tea või ei mäleta, et 1989. aastal taheti hakata Lagedi raudteejaama lähedusse ehitama keemiatehast Estberusa. Sven Sagris mängis suurt rolli Lagedi elanike ja rahvasaadikute kaasamisel, et keemiatehase ehitamist takistada. Arvasime toona, et Lagedi keskkond on niigi piisavalt saastatud ja arvestades meie töökultuuri, ei olnud meile täiendavat võimalikku ohuallikat vaja.

Sven Sagrise käsi on mängus olnud ka selles, et 1975. aastal võeti päevakorda Loo ja Lagedi alevike vahele endise Lagedi mõisa lähedusse uue keskkoolihoone ehitamise teema. Lõpuks otsustati uus koolihoone ehitada siiski Loole (nurgakivi pandi 30. augustil 1985. aastal) ja Lagedi koolil tuli laiendamist palju aastaid oodata. Kõigi nimetatud kogukonna elu paremaks muutmise ürituste kordaminekule aitas tublisti kaasa Sven-Allan Sagrise rahvasaadiku mandaat ja tema kõneosavus ning veenmisoskus. Kõneosavus andis talle veel ühe ameti – matusetalitluse läbiviija ehk kõneleja. Tema sõnade saatel on viimsele teekonnale saadetud näiteks tuntud Lagedi mehed Nikolai Kruuk ja Are Kubpart. Sven-Allan Sagris oli muuhulgas üle 30 aasta ühiskondlik autoinspektor (praeguses mõistes liiklusjärelevalve abipolitseinik) ja oodatud lektor.

Sven-Allan Sagrise kauaaegset ja tulemuslikku tegevust koolijuhi ja õpetajana ning aktiivset ühiskondlikku tööd on tunnustatud kümnete au- ja tänukirjadega ning hulga kõlisevate aurahadega. Olgu mainitud mõningad neist: 1998. aastal omistati talle Lagedi kooli teeneteplaat nr 1 koos nime kandmisega kooli auraamatusse, 1980. aastal anti talle Eesti NSV teenelise õpetaja aunimetus, 2001. aastast on ta Rae valla aukodanik, 1998. aastast Harju Maakonna aukodanik. Lõpuks kõige tähtsam autasu – 2003. aastal sai Sagris presidendilt Valgetähe V järgu ordeni. See auraha säras auväärse ja lugupeetud koolipapa pintsakul koos tema endaga kõigil pidulikel üritustel.

Kõike, mida Sagris tegi, ei teinud ta üksinda. Ta oskas enda ümber olijaid mobiliseerida ja otsustajate kuuenööpe keerata, et probleemid saaks lahendatud, ta oskas väga hästi sõnaga organiseerida.

Ülalpool on kajastatud Sven-Allan Sagrist Lagedi võtmes. Heal lugejal on võimalus lugeda meie Grand Old Man’i elust ja tegemistest juurde Eli Pilve 2005. aastal ilmunud raamatust „Kooli direktor Sven-Allan Sagris“. Oma 80. juubelisünnipäeva puhul antud intervjuus võttis Sven-Allan Sagris oma elutee kokku sõnadega: “Mul on väga rikas elu olnud, ma arvan“ (Rae Sõnumid, detsember 2008).

Järgnevalt meenutusi mõnelt endiselt kolleegilt ja pereliikmelt:

Endel Lepik, Lagedi kooli õpetaja aastatel 1987–1998 ja direktor aastatel 1990–1998: Minu tööandjaks sai Lagedi kool ja Sven Sagris 1987. aasta sügisel. Alustasin koolis kehalise kasvatuse õpetajana. Tolleaegses Lagedi koolis oli üsna mitu noort meesõpetajat, kuna maakoolis töötavad meesõpetajad pääsesid ajateenistusest vene kroonus. Emakeele- ja kirjandusõpetajana töötas koloriitne isiksus Jaanus Betlem. Esimeste vabadustuulte keerises tegi Jaanus õppenõukogu koosolekul ettepaneku teha pioneeri kaelaräti kandmine lastele vabatahtlikuks. Sven nullis õppenõukogu juhi ja elukogenud mehena sellised noore mehe riigikorra vastased „vallatud mõtted“ juba eos ära. Aga nelja kuu pärast, kui poliitiline õhkkond oli juba oluliselt vabam, sai ka kaelaräti kandmine vabatahtlikuks.

Kooli juhiti nõukaaja kohaselt kindlakäeliselt, kuigi koolijuht oli sageli majast ära. See aga ei seganud õppetööd, sest õppealajuhataja ja õpetajate kaader oli tugev. Aktiivse inimesena tegutses Sven mitmel rindel. Alates voliniku ametist tolleaegses Sommerlingi külanõukogus ja Harju Tarbijate Ühistus ning taasiseseisvunud Eesti Vabariigi algusaastatel Lionsi liikumise käivitajana Harjumaal.

Kuna Svenil hakkas kätte jõudma pensioniiga, siis hakkas ta mõne aasta pärast ka mulle koolijuhi ametist rääkima. Kuna minu jaoks oli kool sel ajal piisavalt põnev ja edendamist vajav koht, kus end teostada, võtsin pakkumise ja väljakutse vastu. Aktiivse inimesena jätkas Sven tööd Harju maavalitsuses inspektorina, seega käis ta aeg-ajalt „kooli katsumas“ ja mulle oma elukogemusi jagamas. Meie arusaamad kooli ja hiljem ka valla juhtimisest tihtipeale ei kattunud, kuid Sveniga oli alati põnev diskuteerida ja maailmaasju arutada.

Sven ja Riina Noor olid „süüdi“ ka selles, et sattusin kohalikku poliitikasse, sest kes siis ikka Lagedi huve vallas esindab, kui mitte koolidirektor.

Sven oli koloriitne kuju, kindlasti sõnakas iga riigikorra ajal, terava sotsiaalse närviga mees, kes suutis end kohandada kohaliku võimuga, „moosida“ erinevate asutuste juhte, saades sellega toetust oma ideede elluviimiseks. Olgu selleks siis Loole viiv Linnu tee, Lagedi teedele ja tänavatele nimede panek või šeffide kasutamine, et koolimaja oleks soe, vesi jookseks kraanist ja saun jõe ääres toimiks.

Kuuno Kasak, ansambli Kuldne Õhtupäike juht: Sven Sagris oleks võinud juba pikka aega kodus susse sahistades rahulikku pensionipõlve pidada, aga kus sa sellega. Tema rassis edasi. Mitme mehe eest! Kirjutas, võttis sõna, laulis, lõi kaasa näitemängudes, korraldas endiselt kohalikku elu. Õpetas kõiki ja kõiges pensionär küll, aga ikkagi koolipapa.

Kõige muu kõrvalt jõudis ta tegev olla ka ansamblis Kuldne Õhtupäike. Sven oli ansambli liige asutamise esimesest päevast peale, ta oli alati kohal nii proovides kui ka esinemistel, laulis mehiselt ja vajadusel esines ka pikema sõnavõtuga.

Sven Sagris oli mees, kellele sai alati kindel olla.

Urve Valter, abikaasa: Vaatamata koolidirektori ametile ja aktiivsele ühiskondlikule tegevusele oli ta ka kodus asjalik pereisa. On teada tõde, et kes teeb, see jõuab – nii oli ka meie papaga. Papa Sagrise isiklikus elus oli kolm rõõmsat ja tähtsat sündmust: tütre sünd 1963. aastal, oma majja kolimine ja õnn olla nii pikki aastaid uhke vanaisa Andréle ja Ireenile. Lapselastele tegi ta selgeks omapoolse tõe, et maja ehitamist alustatakse vundamendist, mis peab tugev saama. Inimese vundamendiks on teadmised ja haridus. Just nende vanaisa sõnade järgi on tütar ja lapselapsed ka oma tegemisi seadnud.

Meie peret ühendas suur huvi kultuuri vastu ning seda igas mõttes. Koju oli tellitud vähemalt viis ajalehte ning elu jooksul kogunenud suur raamatukogu. Teatmeteoseid uuris ja kasutas ta kõrge eani ikka selleks, et eluga kaasas käia ning kõige uuega kursis olla. Vabal ajal käisime perega palju teatris, etendustel, matkadel ja ekskursioonidel. Suureks hobiks oli reisimine. Selline elu minule sobis.

50 aasta vältel kõik temaga koos nähtu ja kogetu ning võrratul hulgal mälestusi ongi täna minu tõeline rikkus.

Piret Altjõe (Sagris), tütar: Mida mina õppisin isalt? Endale püstitatud ülesannete ja eesmärkidega tuleb alati lõpuni minna. Julgust ja soovi avaldada oma arvamust. Siirast huvitundmist kõige vastu, mis toimub sinu ümber. Selleks, et osata hinnata elu Eestimaal, tuleb reisida välismaale ja vaadata oma kodumaad eemalt. Muusika, laul ja tants on need, mis teevad meele rõõmsaks ja annavad hingele kosutust. Õppida ja kõikidele uuendustele avatud olla saab terve elu. Omades palju sõpru, ei ole sa kunagi üksinda ja on alati, kellelt nõu küsida. Ära karda näida rumalana, vaid küsi ja uuri kõike targematelt järele. Ole avatud suhtleja. Raamatud olgu su kaaslasteks. Tunne rõõmu selle üle, mis sul on. Pea lugu huumorist. Sa oled täpselt nii noor, kui vanaks ennast ise pead.

Kõige olulisemaks pean ma tema positiivset ellusuhtumist. Isa suutis terve pika elu olla väga nooruslik ja vitaalne.

André Altjõe, tütrepoeg: Lapsena Lagedil vanaisa juures olemine oli kindlasti üks parimaid asju, mida üldse võis tahta. Seal me tegime garaažis muruniitjast kelgu ja tõukeratta. Kevaditi istusime kahekesi jõe ääres pingil ja vanaisa õpetas, kuidas pajuoksast vilepilli ja vibu teha. Muidugi panime ka kasemahla jooksma. Kui vesi juba soojem oli, hulpisime kummipaadiga jõel ja käisime ujumas. Talvisel ajal, kui juba tugev jää jõge kattis, sõitsime puusuuskadel ülesvoolu koolimaja vaatama. Alati saatsid mind põnevad jutud ajaloost või loodusest.

Vanaisa oli härrasmees ja seda õpetas ta ka mulle – mees peab kella tundma, hilinemine ei ole sobilik. Laen on võõra oma, naisterahvaste suhtes tuleb alati üles näidata lugupidamist, vanemaid inimesi tuleb austada.

Ireen Altjõe, tütretütar: On suur õnn omada sõpra, kellel on lai silmaring ja kellega on huvitav vestelda ning arutleda kõige üle, mis meid ümbritseb. Olen tänulik, et minu jaoks oli vanaisa see imeline sõber ja mõttekaaslane. Leidsin end väikesena tihti tema voodiserval istumast ning põnevaid seiklusi ja tarkusteri kuulamast. Kõik teadmised ajaloost ja poliitikast kuni igapäevaviisakusteni olen saanud temalt. Need on kustumatud ja hindamatud väärtused, mida kannan endas igavesti.

 

Rein Karm

Lagedi ajaloohuviline

märts


 

Riina Noor

Riina NoorRiina Noor (neiuna Kuusk) sündis 2. novembril 1943. aastal Lääne-Virumaal Küti vallas Voore külas. Alghariduse sai ta kodukohas, Kulina 7-klassilises koolis, keskhariduse Viru-Jaagupi keskkoolis. Aastatel 1962–1967 õppis Riina Tallinna Pedagoogilises Instituudis (nüüd Tallinna Ülikool), mille lõpetas joonistamise, joonestamise ja tütarlaste tööõpetuse õpetaja kutsega.

1964. aastal abiellus Riina Ülo Noorega. Elati algul koolimajas, aga pärast armeeteenistusest vabanemist 1967. aastal tuli Ülo A. Sommerlingi nimelisse sovhoosi tööle ja sovhoos andis 1968. aastal noorele perele Lagedil kahetoalise korteri. Kolmetoalisesse korterisse samas majas koliti 1980. aastal.

Riinal ja Ülol on kaks last. Vanem tütar Liivi Pihlasalu on õppinud raamatupidamist ja töötab Pärnu Taluliidus maaettevõtluse nõustajana ning finantsmajanduse konsulendina. Noorem tütar Eve Kaaret käib ema jälgedes: on Eesti Kunstiakadeemia õppejõud ja on olnud samal ajal ka 19 aastat Lagedi kooli kunsti- ja nahakunsti ringi õpetaja-juhendaja.

1966. aasta septembris luges Riina Noor instituudi ühiselamu teadetetahvlilt kuulutust, et Lagedi kool vajab joonistamise, joonestamise ja tütarlaste tööõpetuse õpetajat. Nii sattuski Riina Lagedile ja asus Lagedi koolis tööle 1. oktoobril 1966. Sven-Allan Sagris kirjutas 2006. aasta novembrikuu Rae Sõnumites: „1. oktoobril 1966. aastal sisenes värskelt õpetajakutse omandanud Riina Noor Lagedi kooli. Tuli selleks, et jääda. Jääda tööle kunsti, joonistamise ja tütarlaste käsitöö õpetajana. Nüüd on Riina õpilaste hulgas juba endiste õpilaste lapsed…“. Tollal oli Riina nii õpetaja kui ka üliõpilane, lõpetades oma õpinguid kõrgkoolis: jäänud oli veel kuulata viimased loengud, teha ära pedagoogiline praktika ja kirjutada diplomitöö.

1. septembril 1987 edutati Riina Noor Lagedi kooli õppealajuhatajaks. Seda tööd tegi ta väikese vaheajaga kuni pensionile jäämiseni 5. märtsini 2012, kokku 21 aastat. Õpetajastaaži kogunes peaaegu 46 aastat ja seda kõike Lagedi koolis.

46 tööaasta jooksul on Riina Noor pidanud tähtsaks Lagedi kooli toimimist põhikoolina, õppetöö kõrget kvaliteeti ja head korraldust, oma kooli maine, traditsioonide ja järjepidevuse hoidmist, avatud ja positiivse õhkkonna loomist. Samuti on ta  pidanud oluliseks koolielus tekkinud probleemide võimalikult kiiret lahendamist ning kooli rolli kohaliku elu keskusena. Riina jaoks oli tähtis oma aine propageerimine aineringides ja igakevadine näituste korraldamine. Riina ainekabineti sisustamine ja õppevahendite süsteemi loomine tõi koolile korduvalt sotsialistliku võistluse võite. Võitjaid autasustati autoostu lubadega. 1977. aastal eraldati ka tublile õpetajale Riina Noorele sõiduauto „Zaporožets-968“ ostuluba.

Riina on ennast pidevalt täiendanud erinevatel kursustel ja koolitustel. Tema esimeseks täiendkoolituseks oli vanempioneerijuhiks õppimine ja mõned tööaastad selles ametis. Pioneerijuhi tööd võib võrrelda praeguse huvijuhi tööga. Kui palju noorte huvitegevuses toona poliitikat oli, sõltus pioneerijuhist. Igal aastal olid suuremateks üritusteks  oktoobrirevolutsiooni aastapäeva tähistamine piduliku koondusega ja talvine suusamatk Nõukogude armee aastapäeval Vaskjalas asuva mälestuskivi juurde. Kevaditi tähistati piduliku koondusega pioneeriorganisatsiooni aastapäeva Lagedi mõisa pargis asuva mälestusmärgi juures, kus võeti vastu ka uusi pioneere. Maikuus toimus suur maastikumäng, kus kasutati talvel õpitud salakirju ja teisi pioneeritarkusi, nagu morse, teemärgid, pioneerisõlmed jne. Suvise koolivaheaja alguses oli telklaager. Laagris õpiti, kuidas looduses hakkama saada. Õpiti telgi ülespanekut, lõkke tegemist, toidu valmistamist lõkkel. Laager ei möödunud ööhäireta ja lõkkeõhtuta. Laagris oli tähtsal kohal sport ja isetegevus, taimede tundmaõppimine, meisterdamine ja joonistamine, liivalosside ehitamine ja muu tegevus. Tähtis koht  pioneeritöös oli riviõppustel ja võistlustel nii kooli kui ka rajooni (praeguse maakonna) tasemel. Läbi õppeaasta oli pioneeride ülesanne õpetada nooremaid, tollal oktoobrilapsi.

Esimestel tööaastatel sai Riina Õpetajate Täiendusinstituudis oskusi,  kuidas õpetada oma õppeainet algklasside õpilastele. Kursuste sisuks oli kahe õppeaine (kunstiõpetus ja tööõpetus) liitmine, mille nimeks sai kunstiõpetus. Riinast sai aastateks algklasside kunstiõpetaja,  tunde tuli tal anda esimesest kuni viimase klassini.

Kunstiõpetajana on Riina end täiendanud Vabariiklikus Õpetajate Täiendusinstituudis kunstiajaloo alal. Kultuuriajaloo õpetaja lisaeriala omandas ta Tallinna Pedagoogilise Instituudi Täiskasvanute Hariduskeskuses 1996. aastal. Käsitööõpetajana on Riina osa võtnud nii heegeldamise, kudumise kui ka tikkimise kursustest. Kursustel pandi suurt rõhku õpetamismetoodikale. Näitus „Õppekava praktikas“, mis toimus  2000. aasta aprillis Tallinnas Raadiku tänava õppekeskuses, oli Lagedi kooli metoodilise töö heaks näiteks. Riina Noor pani välja heegeldamise metoodilised õppevahendid klasside lõikes ja esitles esimest almanahhi koos originaalpiltidega. Õpetaja Pilvi Leemets eksponeeris arvutialaseid õppevahendeid.

Lagedi koolis pandi alus arvutite kasutamisele 1990ndate aastate keskpaigas. Riina võttis osa nii koolis kui ka väljaspool kooli korraldatud kursustest ja kasutas arvutit igapäevatöös. 2003. aastast alates on Riina juhtinud Lagedi koolis keskkonnaprojekti “Ökokratt” ja käinud palju keskkonnaalastel koolitustel. Ökokratt tegutses koolis ligi kümme aastat.

Õppealajuhataja amet vajas uusi ning värskeid teadmisi ja tõi endaga kaasa pidevat enesetäiendamist, kaalukaim neist õppekavakoolitus.

 Lisaks õpitud erialale on Riina õpetanud veel füüsikat, keemiat, eesti keelt, ajalugu, vene keelt, geograafiat, bioloogiat.

Seitse aastat on Riina Noor olnud kooli ametiühingu komitee esimees ja kooli kroonikakirjutaja, jätkates Sven Sagrise ja Endel Lepiku tööd. Aastaid on Riinal tulnud õpetada ka tsiviilkaitset (praegu kodanikukaitse) ja korraldada ülekoolilisi tsiviilkaitseõppusi.

Kõigil kooli pidulikel üritustel ja ka muudel tähelepanuväärsetel sündmustel oli Riinal fotoaparaat kaasas. Huvi fotograafia vastu oli tingitud soovist jäädvustada kooli elu piltidesse. Pildistamises on ta iseõppija. Tänu Riina kunstnikusilmale on tema pildid alati hästi kadreeritud ja neis on oma sõnum.

Suureks väljakutseks ja tunnustuseks oli Riina Noorele Harju maakonna kunstiõpetajate ainesektsiooni juhtimine 25 aasta jooksul. .Selle ametiga kaasnes õpetajate enesetäiendamise, maakonna ja vabariigi õpilastööde näituste ning kunstiolümpiaadide korraldamine. Maakonna kunstihuviliste õpetajate ja õpilaste liitmiseks jõudis Riina läbi viia 13 laagrit Eestimaa erinevates paikades, kus enamasti elati telkides. Olgu mainitud, et 1991. aasta laager toimus Antsla kultuurimajas, kus võeti vastu ka teade Eesti iseseisvuse taastamisest. Laagrites valminud töödest pandi kokku näitused, mis olid algul üleval laagripaigas, hiljem ringlesid neist huvitatud koolides ja mujalgi. Lisaks on tehtud kaks ülevaatenäitust. Esimene toimus huvikeskuse Kullo lastegaleriis Tallinnas ja teine Harjumaa Muuseumis Keilas 1999. a detsembris. Riina kuulus samal ajal ka maakonna käsitööõpetajate aktiivi. Käsitööõpetajate aktiivi kohustuseks oli samuti näituste ja olümpiaadide korraldamine.

 Riina Noor on Eesti Kunstiõpetajate Ühingu liige aastast 1997. Ühingu liikmena on ta osa võtnud paljudest Eestis toimunud üritustest, samuti õppereisist Soome 1997. aastal.

Vabariikliku atesteerimiskomisjoni otsusega omistati 17. juunil 1982 Riina Noorele õpetaja ametijärk. Hiljem anti ametijärkude omistamise õigus koolidele ja Lagedi Põhikooli atesteerimiskomisjoni 1997. aasta 25. veebruari otsusega anti Riina Noorele vanemõpetaja ametijärk, mida tuli iga viie aasta järel uuendada. Nii omistati talle ka 2002. ja 2007. aastal vanemõpetaja ametijärk. Riina oli seega 15 aastat vanemõpetaja. Vanemõpetajana on Riinal tulnud retsenseerida Maie Steinbergi raamatuid “Meisterdamine I” ja “Meisterdamine II”. Selle töö usaldas talle kirjastus Koolibri.

Riina Noor on olnud ka aktiivne külaelu edendaja. Olgu tegemist kogukonna koosolekute ettevalmistamisega ja läbiviimisega või muu külaüritustega, alati on Riina alati oma õla alla pannud. Juba noore õpetajana aitas Riina korraldada Lagedi käsitööhuviliste näitust, mis oli väljas koolimajas ja mille eestvedaja küla poolt oli toonane raamatukogu juhataja Aino Talvik. Kui 1989. aastal alustati Lagedi koolimajas kohvikklubi õhtute korraldamisega, oli Riina üks initsiaatoritest. Kahjuks vajusid need õhtud  mõne aasta pärast ära, sest inimestel oli rohkesti tegemist oma probleemidega.

Riinal on olnud tähtis roll kooli aastapäevade -vilistlaste kokkutulekute ettevalmistamisel. 1990. aastal andis kool aastapäevaks välja oma esimese voldiku, mille koostas Riina Noor ja kujundas tema tütar Eve Noor. Alates 2000. aastast hakati kokkutuleku puhuks välja andma kooli almanahhi “Kas mäletad?“. Almanahhi väljaandmine on olnud Riina Noore idee ja ta on olnud kolme esimese numbri koostaja ning kujundaja. Samuti on ta aktiivselt kaasa löönud Lagedi 765. aasta ja Lagedi 770. aasta juubeli ürituste ettevalmistamisel. Riina on olnud päevakohaste näituste peakorraldaja rollis.

Ka kohalikus poliitikas on Riina Noor kaasa löönud. 1989. aastal valimistel sai ta Rae valla volikogu liikmeks ja kuulus aastatel 2003−2004 volikogusse Agu Ojasoo asendusliikmena. Esimeses volikogus oli Riina ülesandeks ka istungite protokollimine.

Riina Noore aktiivset ja tulemuslikku tööd on ära märgitud arvukate tunnustusavaldustega, sh  autasustati teda 13. aprillil 1985 rinnamärgiga „Haridustöö eesrindlane“ ning 20. jaanuaril 2005 Lagedi kooli teeneteplaadiga nr 5 koos nime kandmisega kooli auraamatusse.  Riina Noore portree on olnud 1980. aastatel Harju rajooni (nüüd maakond) autahvlil. Nõukogude ajal oli see suur tunnustus. 2012. aastal andis Lions klubi Harju LC I talle aastakodaniku tiitli koos teeneteplaadiga. Lisaks on Riinal on rohkesti erinevaid au- ja tänukirju. Neid on talle antud nii kooli, valla, maakonna  kui ka vabariigi tasandil. Lagedi kooli 230. aastapäeva aktusel 2015. aastal võttis Riina vastu Rae valla volikogu tänukirja kauaaegse ja tulemusliku pedagoogilise töö ning kogukonna üritustel aktiivse kaasalöömise eest.

Järgnevalt meenutusi mõnelt endiselt kolleegilt, samuti pereliikmetelt.

Endel Lepik, Lagedi kooli õpetaja aastatel 1987–1998 ja direktor aastatel 1990–1998: „Vanu koolipabereid vaadates selgub, et Riina alustas õppealajuhatajana samal aastal, kui mina Lagedi kooli õpetajaks tulin. Riina on meelde jäänud kolleegina, kes oli oma nõudmistes ning tegemistes järjekindel.

Kui 1990. aastal alustasin koolijuhina, oli minu jaoks loomulik, et Riina jätkab õppealajuhatajana, toetamaks algajat koolijuhti. Siinkohal selgituseks, et tol ajal kõrgkoolid koolijuhte ette ei valmistanud, inimene „visati vette“ ja tuli hakkama saada. Oli hea toetuda õppealajuhatajale, kellel oli juba aastatepikkune kogemus. Mina ei püüdnudki saada nn esimeseks õpetajaks. Kooli tööplaanid olid enamasti õppealajuhataja ning õpetajaskonna ühistöö tulem. Alates õppekavast, ürituste kalendrist ja lõpetades traditsioonilise kevadnäitusega – kõike seda vedas hea organiseerijana loomulikult Riina. Nii jäi koolijuhi üheks peamiseks ülesandeks tegelda koolihoone töös hoidmisega ja majandusmuredega.

Direktor ja õppealajuhataja mahtusid nende aastate jooksul ühte kabinetti kenasti ära. Mulle sai mõnigi kudumis- ning heegeldamisvõtte nimetus selgeks selle aja jooksul, kui tüdrukud, kes näputöös kõige osavamad ei olnud, käisid oma õigeks ajaks tegemata töid käsitööõpetaja Riina Noorele näitamas.

90ndate aastate algus oli aeg, kui koolidesse tulid esimesed arvutid. Teise kirjaoskuse omandamist toetas ka koolipidaja ehk vald. Nii saigi koolijuht endale uue arvuti, mark oli vist 386 ja aasta võis olla 1993. Enne seda olin omandanud arvutialaseid algteadmisi humanitaarabist saadud XP-ga. Riina, kelle töölaud oli minu oma vastas, vaatas uut arvutit esialgu aukartusega. Aeg-ajalt palus ta, et mõned tema asjad arvutisse lööksin. Ükskord oli tal jälle see palve, kuid mina pidin just majas ära minema. Sündis kaval plaan – Riina arvutialane „vetteviskamine“.  Näitasin talle veel mõned nipid, läksin minema, arvuti jäi vabaks. Järgmisel päeval selgus, et dokument oli arvutisse löödud, arvutiga polnud midagi juhtunud ja Riinal oli aukartus arvuti ees kadunud. Nii saigi Riina aru, et arvuti ei ole mõeldud inimese kiusamiseks, vaid on abimees. Üsna ruttu tekkis ka õppealajuhataja lauale töövahendina arvuti“.

Eele Sekk, Lagedi kooli õpetaja aastatel 1993–2006 ja õppealajuhataja aastatel 2002–2006: „Tulin värskelt ülikooli lõpetanuna Lagedi kooli tööle aastal 1993. Riina oli siis kooli õppealajuhataja. Mul oli tema ees aukartus. Alguses ei teadnud isegi, kas sinatada või teietada, nii suur respekt oli.

Mäletan, kuidas 1. septembri avaaktusel Riina soovis mulle, et peaksin Lagedi koolis sama kaua vastu, nagu tema seal selleks ajaks oli olnud. See oli siis 26 aastat. Vastasin talle  tookord, et püüan, samas sisimas mõtlesin, et kui saaks selle ühe aastagagi hakkama. Riina soovi ma kahjuks täita ei suutnud, töötasin Lagedil 13 aastat (1993–2006), olin vene keele, ajaloo ja inglise keele õpetaja, 4 aastat õppealajuhataja ja mõne kuu direktori kohusetäitja. Oma eeskujuks pidasin alati Riinat.

Riina oli väga töökas, väga põhjalik. Ta ei lahkunud enne koolimajast, kui kõik vajalik sai tehtud – vahel võis see olla ka kell 8 või 9 õhtul. Ta oli väga abivalmis ja usaldas noori õpetajaid, süstis neisse optimismi, et alati on igast olukorrast väljapääs. Ta hoolis oma kolleegidest, toetas oma nõu ja jõuga.

Riina ei kohkunud ootamatuste ees kunagi, alati leidis ta lahenduse. Mäletan, kuidas käisime 1994. aasta kevadel 5.–9. klassi õpilastega kolmepäevasel ekskursioonil Lõuna-Eestis. Õpetajatest olid kaasas Riina, mina ja Kersti Kärner, kes samuti oli sügisel just tööle tulnud. Uskumatu, et Riina julges kahe noorukese õpetaja ja terve karja õpilastega ekskursioonile minna! Olime ju alles päris algajad. Aga Riina julges ja usaldas. Loomulikult juhtus meil igasuguseid viperusi. Näiteks läks buss katki Põlvamaal Mammastes ja me ei saanudki edasi sõita. Riina suutis organiseerida läheduses asunud kämpingus ööbimise. Väga meeleolukas öö oli! Selline Riina ongi – julge ja leidlik,  temaga koos oli alati turvaline olla.

Üldiselt oli Riina rahulik, aga kui ta teadis, et ajab õiget asja ja teised, olgu siis kas või koolijuht või vallavalitsus, veavad vankrit õigelt kursilt kõrvale, võis Riina ka põrutada ja öelda välja kõik, mis ta asjast arvab. Tavaliselt oli Riinal õigus ja teda aktsepteeriti.

Tean, et paljudele minuealistele ja ka noorematele, kes käisid Lagedi koolis 70-ndatel ja 80-ndatel, meenub kooliga seoses Sven-Allan Sagris, kunagine Lagedi kooli direktor. Mina ei ole Sven-Allan Sagrisega koos töötanud, seepärast on minu jaoks Lagedi kooli esmaseks tunnusmärgiks Riina Noor. Kool oli tema nägu väga palju aastaid. Direktorid tulid ja läksid, ka mina tulin ja läksin, aga Riina oli alati kohal, ja oli kohal sajaprotsendiliselt, andis oma hinge ja südame. Tema hoolis koolist väga-väga. Tegelikult hoolib Riina koolist veel praegugi. Kõik, mis koolis ja Lagedil toimub, läheb talle korda.

Tean, et Riina tegi iga päev märkmeid, kirjutas kooli kroonikat. Oleks suurepärane, kui Riina selle kõik  kunagi raamatuks vormistaks. Küllap oleks huvitav lugeda, sest sõna seada Riina oskab. Tema kõned lähevad alati hinge.“

Pilvi Leemets, Lagedi kooli õpetaja aastast 1973: „Tulin Lagedi kooli 1973. aasta sügisel. Algklasside õpetajana pidin andma ka kunsti- ja tööõpetuse tunde ja muidugi küsisin Riinalt asjakohaseid nõuandeid.

Hiljem läks nii, et kõik algklasside õpetajad püüdsid kevadiste näituste oma osa kujundada sama hästi kui seda tegi õpetaja Noor. Vajadusel küsisime temalt nõu, materjale, paberit – ja alati ka saime. Näituste kujundamise õhtud olid meeleolukad ja tulemuslikud, oma näitustega suutsime isegi maakonnas tähelepanu äratada.

Õppealajuhatajana valmistas Riina suuremad üritused väga põhjalikult ette, igal õpetajal oli ülesanne juba nädal varem hästi teada. Riina õpetas meid nii hästi välja, et kui direktor ja õppealajuhataja juhtusid korraga kuu aega haiged olema, suutis kooli kollektiiv suurürituse – kevadpeo ja näituse – laitmatult läbi viia.

Ülemusena ei andnud Riina käske, vaid arutas tegemist vajavad asjad alati kolleegidega läbi. Meie, tema kolleegid, austasime Riina ametialast positsiooni ja tema ise oli meiega sõbralik ja vahetu.“

Anneliis Salumäe (Allmäe), Lagedi kooli õpilane aastatel 1991−2000: „Minu jaoks on Riina Noor ennekõike mu põhikooliaegne käsitööõpetaja. Ta võis olla küll pisut karm, kuid samal ajal ka õiglane. Mäletan, et tööd pidid olema korrektsed, kõik silmused ja õmblused tuli üle kontrollida ning vajadusel uuesti teha.

Riina Noor õpetas mulle korrektsust ja täpsust. Kui oli õmblemise teema, sai üsna ruttu selgeks, et lõikeid tuleb võtta kangast järjest, võimalikult vähe raisates ja jääke jättes. Olen mitmel korral tähele pannud, et olen seda ka oma lastele õpetanud ja edasi andnud.

Riina Noor õpetas mulle kokkuhoidlikkust ja õpetas mind oma kätega looma.

Minu suguvõsas on kaks põlve käsitöötegemises vahele jäänud. Mu vanavanaema küll kudus, kuid paraku sel ajal ma kudumise vastu veel huvi ei tundnud. Seega põhja oma praeguse elu vaieldamatult väga tähtsale osale – käsitööle ja isetegemisele – sain ma ilmselt just nimelt Lagedi kooli tööõpetuse tundidest ja õpetaja Riina Noorelt.“

Liivi Pihlasalu (Noor), tütar: „Mina, neljaaastane tüdrukutirts, minu ema ja minu isa – ja kõik me sammume liinibussist maha astumise järel mööda maanteed See oli meie pere esimene tutvumiskäik Lagedi kooli ja ühtlasi minu elu esimene mälupilt.

1968. aastal sai Lagedi koolist meie esimene kodu. Elasime Lagedi koolis, ruumis, millest tulevikus sai minu ema tööruum − kunsti- ja käsitöökabinet. Selles ruumis möödus minu ema parim osa elust.

Minu ema Riina Noort iseloomustab kõige paremini sõna KOHUSETUNDLIKKUS. Tema peale saab loota.  Kui koolil oli vaja, oli ta  kooli jaoks alati olemas. Tööd minu ema ei karda. Ta on tõeline maa sool. Suviti, kui aktiivset koolitööd ei olnud, käisime vanaemade juures heinatööl. Ema rehaga kaarutamas ees, meie järel. Ema tunneb ennast hästi maaga ühenduses, näpud mullas. Juturaamatuid ma oma ema lugemas pole näinud, küll aga hoiab ta ennast maailmas toimuvaga meediaväljaannete kaudu kursis. Telerit vaadates ei istu ta niisama, vaid teeb käsitööd.  Tema hobiks on ristsõnade lahendamine, see hoiab vaimu krapsaka ka vanemas eas.“

Eve Kaaret (Noor), tütar ja kauaaegne kolleeg: „Lapsepõlves pandi meid õega alati tööle. Ikka tuli aidata aias, koristamise ja söögitegemise juures. Kui töö tehtud, lubati mängima minna. Kuna ema oli palju kodust ära, tegime õega ise pärmitainast ja pesime koridoripõrandat.

Meile õega õpetati, et koolis tuleb emale alati „õpetaja“ ja „teie“ öelda, nagu teevad kõik lapsed. Pärast tunde olime emaga muidugi jälle sina peal.

Üsna olulist rolli on minu elus mänginud see, et ema korraldas Harjumaa kunstilaagreid ja mind võeti sinna alati kaasa. Hakkasin koos teiste lastega erinevate kunstiõpetajate käe all looduses joonistama ja sain sealt toredaid sõpru kogu eluks. Hiljem osalesin laagrites juba õpetajana.

Kui olin Lagedi koolis õpetaja, olime emaga kolleegid. Ema oli mulle heaks nõuandjaks keerulistes olukordades. Näiteks õpetas ta mind lahendama üht varguselugu, mis mu klassis juhtus. Sain temalt kogemusi, millest on kasu siiani.

Vanaemana (lapselapsed kutsuvad teda Mammaks) pole mu ema eriline nunnutaja, aga ta on minu laste jaoks alati olemas, kui peaks abi vaja olema. Ta muretseb, kas lapsed on söönud ja puhanud, kuidas neil koolis läheb, toob kommi asemel õuna ja kingib isetehtud sokke-kindaid või tekikoti. Tema käe all ei saa lapsed kunagi ära hellitatud ja õpivad midagi uut juurde: kuidas muru niita, õunu korjata, nööpi ette õmmelda, sokki nõeluda jms. Oleme emaga naabrid, aga tema ei sega end minu ellu ega mina tema omasse. Kui nõu ja abi on vaja, anname märku. Sellegipoolest märkan mõnikord tänuga, eriti kui töökoormus ja väsimus on suur, et pesu on iseenesest õuest tuppa tulnud ja triigitult virnas ning kurgid kastetud.

Nüüd, kui ema on pensionil, hakkas ta kirjutama pere kroonikat ja märkima üles olulisemaid asju enese ja oma laste elust.

Iseloomuomadused, mida oma ema juures esile toon, on õiglus, ausus, kohusetunne, otsekohesus, julgus ja tugevus. Ta ei karda raskusi, lahendab kõik olukorrad õiglaselt ja omakasupüüdmatult; ta ei valeta kunagi, ta julgeb öelda, mida mõtleb, ning kui ta lubab, siis ka teeb!“

Riste Kaaret, tütretütar:

Vanaema mul on range, õiglane ja aus,

rivist teda välja ei vii mitte ükski kaos.

Püsib püsti, hoides enda kõrval samuti

neid, kes ilma temata käiks kohe põlvili.

 

Näpud on tal mullas taimi poputamas vaid,

külmal ajal siiski kindad-sokid valmis sai.

Talvel on tal kohe lausa sipelgpüksid jalas:

„Ei, niisama mina küll nüüd istuda ei taha!“

 

Mulle pakib ülikooli kaasa kartulit ja peeti,

neid, mis pärast poputamist ületalve peeti.

Tudengile meenub süües poputuste jada,

saigi valmis hästi maitsev juurikate pada.

 

Oleks ta siis vahel rahul, ootaks, vaataks, loeks…

Molutades tema eest ma lausa peitu poeks.

Siis, kui suurest jooksmisest ta jälle hakkab lonkama,

tahaks hüüda kõigest hingest: „Mamma, õpi puhkama!“

 

Rein Karm

Lagedi ajaloohuviline

Mai 2016


 

 Johannes Tõrs

Eesti Vabadusvõitluse Muuseumi omanik ja juhataja

Johannes TõrsJohannes Tõrs sündis 3. augustil 1940 Saaremaal Salme vallas Länga külas Maede talus. Tema isa, eluaegne meremees, mõrvati 1941. aastal, ema oli kodune. Kooliteed alustas Johannes 1948. aastal Tiirimetsa 7-klassilises koolis, mille lõpetas 1955. aastal. Töömeheteed alustas ta 12-aastaselt Salme kalavabrikus, kus nad koos vennaga tegid koolivaheaegadel erinevaid jõukohaseid töid. Aastatel 1956−1957 õppis Johannes Jõhvi Kaevanduskoolis nr 3 puusepa, hiljem müürsepa erialal ja 1957. aastal suunati ta tööle tsemenditehase  Punane Kunda ehitusvalitsusse nr 3 klinkerahju avariimüürsepaks. Samal aastal lõpetas ta aurukraana masinisti ja autokraanajuhtide kursused ning alustas õpinguid Tallinna Ehitustehnikumi õhtuses osakonnas Kundas kergetööstuse seadmete mehaaniku erialal. 1961. aastal asus Johannes õppima tüürimeheks Tallinna Merekoolis, kuid poole aasta pärast tuli tal koolist lahkuda. Aastatel 1962−1963 töötas ta kommivabrikus Kalev tõstukijuhina ja õhtuti andis kutsekoolis nr 12 poistele riistvõimlemise tunde. Aastatel 1963−1966 õppis Johannes Tallinna Tehnikakoolis nr 1 (Karu tn 16) laevamehaanikuks ja pärast lõpetamist suunati ta tööle kalurikolhoosi Saare Kalur. Ta sõitis mitmeid aastaid merd kalalaeva motoristina, seejärel kolmanda ja lõpuks teise mehaanikuna. 1972. aastal läks ta üleviimise korras tööle kalurikolhoosi Oktoober, mis 1974. aastal ühines Kirovi-nimelise kalurikolhoosiga. Aastal 1981 võeti temalt poliitilistel põhjustel meresõidu õigus.

Seejärel tegi Johannes Tõrs (edaspidi lühendatult ka JT) vabariiklikus restaureerimisvalitsuses aastaid restaureerimistöid, valmistades või restaureerides aknavitraaže ja kroonlühtreid. Samal ajal, s.o 1981. aastal õppis ta klaasikunstnik professor Dolores Hoffmanni juures vitraažikunsti ja ehitas paari sõbraga Kullile endisesse talude viljakuivatisse valukoja (seoses Eesti iseseisvuse taastamisele järgnenud tagastamisprotsessiga sealne tegevus lõpetati). 1985. aastal asutas JT Harjumaal esimese teeninduskooperatiivi  Pronksisära, mille esimees ta oli ja kus jätkus restaureerimine. Viimase tööna tegi JT seal lühtri Saaremaale, Salme palvemajja 2012. aastal. Suuremad tööd tollest ajast: Tartu ülikooli aula uued lühtrid ja ukse käepidemed, Tallinna Toomkiriku ja Niguliste kiriku lühtrid, Gustav Adolfi Gümnaasiumi aula lühtrid jne. Kokku tehti lühtreid ja vitraaže 17 kirikule ja 6 mõisale, samuti valmistati Kuressaare lossiparki 110 vanaaegset valgustit ja Kuressaare lossi vitraažaknad. Harjumaal Tuhala kolmelöövilise kabeli ümberehitamisel leinamajaks tegi JT sinna uued uksed, aknad ja vitraažaknad, mööbli, lühtrid ning katusekivid. Raamatukogus uuris ta välja katusekivide valmistamise tehnoloogia ja ostis seejärel katusekivide valmistamise käsimasina.

Aastatel 1991–1996 on JT olnud kalalaevade PTS Leon ja MRTK Tiiu omanik.

1988. aastal tuli JT ellu ootamatu pööre. Ta meenutab, et 1988. aasta 20. oktoobril kella viie paiku hommikul sai ta nägemuse, et peab rajama Lagedile, Pirita jõe ja Leivajõe vahelisele saarele Eesti Vabadusvõitluse Muuseumi. Koht ise oli ajalooline, seal oli asunud Eesti Vabariigi esimese presidendi Konstantin Pätsi venna Voldemar Pätsi (19.07.1878–27.06.1958) suvekodu, mis oli aga 1964. aastal tulekahjus hävinud.

Kui Johannes esimest korda abikaasa ja väikese tütrega kohale läks, avanes trööstitu pilt: maja ümbritsenud liigirohke dendropark oli räämas, varemete vahel kasvasid võsa ja nõgesed, suur osa vundamendikividest oli laiali tassitud. Naise esimene reaktsioon oli: läheme siit ruttu minema, siin on ju ainult nõgesed ning siin on kohutavalt sääski ja parme. Paar päeva hiljem kohtus JT juhuslikult Külma pargi endise hooldaja, 83aastase Juhaniga, kes tutvustas kohta ja selle ajalugu (tõenäoliselt on tegemist Johannes Neerotiga, kes oli sündinud 1907. aastal ja suri 10.03.1991 ning elas selle paiga lähedal koos oma õe Emilie Pärnaga). Kuigi Tõrsi perel oli Arukülas maja, oli kahe nädala pärast siiski selge, et muuseum tuleb.

Kuna parki haldas Tallinna Rohelise Vööndi Metsamajand, pöördus JT selle direktori Toomas Tiitsi poole, saamaks luba Külma parki sõjamuuseumi rajamiseks ja abi pargi korrastamiseks. Eestimeelse mehena andis Toomas Tiits loa ja saatis appi looduskaitse asjatundja Reinkopi, kelle juhendamisel võetigi käsile pargi korrastamine. President Konstantin Pätsi pojapoja Matti Pätsi abiga saadi Kanadast Voldemar Pätsi tütardelt mõned maja sise- ja välisfotod, mille järgi arhitekt Urmas Arike tegi hoone taastamise projekti.

Muuseumi rajamise algkapitaliks oli suur tahe, saarlase visa vaim ja mure Eestimaa saatuse pärast. Eksponaatide soetamiseks kasvatas peremees sigu ja müüs liha ning pani mängu kogu oma vaba raha, aga kulutas ka võimu- ja rahameeste uksi. Muuseumi hoone sai nurgakivi 1. juulil 1989.  „Tõmbasime sinimustvalge masti ja kuulutasime Külma pargi nõukogude võimu alt vabaks,“ mäletab Tõrs. „Seega on see paik kaks aastat kauem vaba olnud kui Eesti Vabariik,“ naerab peremees. Lipu tõmbas masti president Konstantin Pätsi pojapoeg Matti Päts koos oma poja Madisega. Masti tõmmatud sinimustvalge pärines esimese Eesti Vabariigi ajast – see oli leitud ühe Aruküla maja katuse vahel asunud peidikust.

Johannes Tõrs on olnud osaline ka Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi asutamisel 1988. aastal.  Seltsi põhilised asutajad olid Eesti sõjaajaloolane professor Rein Helme (21.02.1954–31.12.2003) ja sõjaajaloolased Mati Õun, Hannes Valter ning Toe Nõmm. Hiljem liitus seltsiga ka Matti Päts.

Ametlikult avati vabadusvõitluse muuseum 1994. aasta võidupühal 23. juunil ja samal päeval  toimus seal soomepoiste ülemaailmne kokkutulek. Kell 17.30 lõikas lindi läbi Eesti Vabariigi tollane peaminister Mart Laar.

Muuseumi pääseb üle 1991. aastal valminud rippsilla, mis on peremehe enda kätega taastatud. Aastal 1995 avati silla muuseumipoolses otsas mälestusrist Teises maailmasõjas langenud eestlastele ja paigaldati ka igavene tuli, mis süüdatakse kõigil riiklikel tähtpäevadel. Nii sündis väike tseremooniaväljak. Silla otstesse ehitati 1999. aasta suvel valvetornid ehk sillamajakesed, mis sümboliseerivad vana eestlaste linnust. Suuremat torni kasutatakse näituseruumina.

Muuseumi pargis kasvab puid ja põõsaid rohkem kui sajast liigist.  Seal on ka Eesti kultuuri- ja ühiskonnategelaste istutatud puud: Friedebert Tuglase, Gustav Ernesaksa, Voldemar Pätsi tammed. President Konstantin Pätsi istutatud tamme lõi aastaid tagasi sisse välk, misjärel puu pikalt põdes, aga õnneks jäi ellu.

Johannes Tõrs taaselustas Külma parki tammede istutamise traditsiooni. 1. juulil 1989, pärast muuseumile nurgakivi panekut, mille õnnistas pastor Jüri Raudsepp, istutasid esimesed tammed koos JT-ga Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi esindaja, sõjaajaloolane Rein Helme perega ja Matti Päts perega. 6. juulil 2002 istutasid tammed suursaadikud nendest 18-st Euroopa riigist,  kelle sõjamehed langesid Teises maailmasõjas, samuti toonane kaitseminister Sven Mikser.

Oma puu istutas 30. mail 2003 ka Saaremaalt pärit tuntud väliseestlane, ülemaailmsete Eesti päevade ehk ESTO algataja ja kauaaegne eestvedaja, Eesti Vabariigi Riigivapi IV klassi teenetemärgi kavaler Robert Kreem Kanadast (30.05.1923–16.08.2006).

15. novembril 2003 külastas muuseumi Euroopa Sõjaveteranide Ühenduse president Henri Rost koos saatjaskonnaga. Muuseumi kui haruldast sõjamuuseumi Euroopas autasustati aukirja ja suure mälestusmedaliga, Johannes Tõrsi sõjaveteranide sõpruse medaliga. 3. augustil 2008 külastasid muuseumi kõikide Teises maailmasõjas osalenud Euroopa riikide sõjaveteranide esindajad eesotsas Euroopa Sõjaveteranide Ühenduse presidendi Jacques Derivierega, ning istutasid parki sõjaveteranide sõpruse tamme. Veterane oli üle Euroopa kokku tulnud 86.

2013. aastal istutas tamme Velikije Luki sõjamuuseumi direktor Tatjana Slutšajeva koos tütrega. Kohal olid erinevate armeede sõjaveteranid, president Arnold Rüütel ja riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Mati Raidma.

Parki on oma tammed istutanud riigikogu esimees Ene Ergma (2003), president Arnold Rüütel (2006), peaminister Andrus Ansip (2008).  2010. aastal istutas tamme EELK peapiiskop Andres Põder. Pargis kasvab kokku üle saja tamme, lisaks eelmainitutele on omanimelised tammed istutanud EV ministrid, sõjaväelased, aatemehed ja JT sõbrad.

Muuseumis saab näha erinevate riikide eksponaate. Seal on käsirelvi, lahingumasinaid, mundreid, arvukalt raamatuid ja brošüüre jne. Ekspositsioonis on ka Pagari tänava keldrist toodud rauast piinamistool ja president Konstantin Pätsi nõupidamislaud koos toolidega. JT kätte sattus see laud tükkidena ja ta ise restaureeris selle. Näha saab ka kunagi president Pätsile kuulunud klaverit, mida vahetevahel mängib peremehe tütar Triinu, mõnikord ka  Johannes ise.

Kõiki eksponaate ei jõua üles lugeda, tasub minna ja oma silmaga vaadata. Eksponaadid on muuseumisse jõudnud nii lihtsamaid kui ka keerulisemaid teid pidi. Eksponaatide hankimisest võiks kirjutada eraldi artikli;  ühte lugu kirjeldab sõjaajaloolane Mati Õun käesoleva artikli lõpuosas.

3.mail 1998 kinkis endine vabadussõja-aegse 2. Eesti jalaväepolgu staabi kirjutaja Ene Kõrgesaar koos abikaasa Rauliga muuseumile polgu päevaraamatu originaali, kirjutatud ilusa käekirjaga. Sellele rariteedile lisasid sõjaajaloolane Rein Helme ja Johannes Tõrs asjakohased fotod ja Eesti Entsüklopeediakirjastuse väljaandel ilmus 2003. aastal raamat omaaegse pealkirjaga: „Sõjategevuse päevaraamat. 2se Eesti jalaväepolgu sõjategevuse päevaraamat. Alatud: 21/XI. 1918. Lõpetatud: 31/XII.1919.“

JT muuseumi eksponaate on kasutatud ka filmide „Nimed marmortahvlil“, „Surnupealuu sõdurid“, „Tuulepealne maa“ ja „Georg Ots“ tegemisel. Dokumentaalfilmide „Sinimägede lahingud 1944. aastal“ ja „Emajõe lahingud 1944. aastal“ võtetel on kasutusel olnud muuseumi tank T-34 ja käsirelvad. Muuseumile kuuluvat soomukit on kasutatud allveelaeva  Lembitu kaldale tõmbamisel ja pärast remonti Lennusadama angaari pukseerimisel.

Johannes Tõrsil oli õnn osta Mustamäe kirbuturult esimese Eesti Vabariigi aegne raamat „Kaitseväevormi kirjeldus ja vormikandmise määrused“, Tallinn 1939, mille järgi sõjaajaloolase Rein Helme kaasabil kujundati iseseisvuse taastanud Eesti kaitseväe mundrid.

Muuseumi giidiks on tavaliselt peremees ise. Giiditöös on teda aidanud hea ajaloolasest sõber Sven-Allan Sagris (4.12.1928–28.04.2012) ja Soome reservkapten Antti Pekka Mustonen.

JT korraldab oma valdustes mälestusüritusi, näidislahinguid, tähtpäevade tähistamist, loenguid-konverentse jne. On korraldatud näidislahinguid Esimese ja Teise maailmasõja ainetel. 1996. aastal toimus muuseumis esimese Harju maakaitsepäeva lõpetamine ja  maavanem Mait Korneti vastuvõtt. Mait Kornet koos Rae vallavanema Endel Lepiku ja Johannes Tõrsiga istutasid parki tammed. Aastal 2007 toimus muuseumis nende eestlaste meenutuste õhtu, kes 1980. aastate  lõpul tegid Moskvas eeltööd selleks, et Eesti saaks taas vabaks. Kohal olid Arnold Rüütel, Endel Lippmaa, Juhan Aare, Igor Gräzin jt.

Muuseumis on tähistatud Rae valla aastapäevi. Lagedi 770. aastapäeva puhul 2011 mängiti seal Sven-Allan Sagrise kirjutatud näidendit „Lagedi läbi seitsme sajandi“, kus nii autor kui ka muuseumi peremees kaasa mängisid.  Aastail 2012 ja 2013 korraldati muuseumi territooriumil meeleolukas muinastulede öö, mille eestvedajaks oli Kadaka küla külavanem Marju Lutt. Kahel aastal on JT organiseerinud koos reisibürooga Velikije Luki lahingus hukkunute lähedastele ning ajaloohuvilistele ekskursiooni Velikije Lukisse. Varasemalt on ta korraldanud ajalooteemalisi ekskursioone Viiburisse ja Peterburi.

Huvi sõjanduse ja ajaloo vastu on JT-l olnud juba varasest lapsepõlvest. Pärast 1944. aasta Tehumardi lahingut vedeles Johannese kodukohas veel aastaid igasuguseid relvi, millega kohalikud külapoisid said pauku teha. „Hea, et hing sisse jäi,“ nendib ta. Kuna ta noormehena merd sõitis,  siis sõjaväkke aega teenima teda ei võetud, see etapp jäi vahele.

Heale sõbrale ja abilisele Rein Helmele, kes oli olnud  Eesti Vabadusvõitluse muuseumi esimene auliige, püstitas JT 2004. aastal mälestussamba.

2005. aastal kutsus tollane peaminister Andrus Ansip JT kokkusaamisele, kus olid ka sõjaveteranide esindajad. Talle tehti ettepanek võtta aastatel 1941–1944 bolševismi vastu võidelnud eesti meestele Lihulas püstitatud ja sealt valitsuse korraldusel ära viidud ning skandaali põhjustanud mälestussammas oma muuseumi eksponaadiks. 15. oktoobril 2005 avatigi Lihula mälestusmärk Eesti Vabadusvõitluse Muuseumis.

Voldemar Pätsi 130. sünniaastapäeval 2008. aastal avati JT initsiatiivil ja Rae vallavalitsuse toetusel muuseumi välisfassaadil pronksist mälestustahvel omaaegsele kunsti- ja riigitegelasele Voldemar Pätsile, kes elas Lagedil praeguse muuseumi paigas 30 aastat ja pani 1937. aastal ka nurgakivi Lagedi koolimajale.

Muuseumi eksponaatide kogu täieneb pidevalt. Renoveeritud kõrvalhoones avati 20. augustil 2014 näitus  „Eesti merekoolide ajalugu“.   Samas tutvustatakse kuulsamaid laevakapteneid ja -mehaanikuid. Johannes on eriti tänulik Eesti Merekooli endisele direktorile Rein Ausmehele ja teistele oma koolivendadele, kellelt ta sai väärtuslikke eksponaate.

Nõukogude aja lõpul ja iseseisvuse taastamise järgsel ajal oli käsikaamera haruldus. Sellele vaatamata on JT jäädvustanud 8-mm filmilindile muuseumi rajamise etappe. Nendest filmi- juppidest valmis 2014. aastal paarikümneminutiline ülevaade muuseumi rajamisest (režii Triinu Tõrs, montaaž Paavo Eensalu).

JT on olnud valla ajalehe „Rae Sõnumid“ aktiivne kirjasaatja. Ta on kirjutanud ka vabadussõjaainelise näidendi „Rünnak“, mis etendati  2006. aastal Rae valla 140. aastapäeva puhul ja kus autor oli sõjavägede ülemjuhataja kindral Johannes Laidoneri rollis.  Sama näidend on ilmunud JT 2009. aastal ilmunud raamatus „Rünnak“, mille on koostanud Peeter Böckler ja tema abilisena Ants Miidla. Raamatu lõpuosas on lugeda Eesti Vabadusvõitluse Muuseumi saamisloost ja seal leidub muuseumi eksponaatide ning auväärsete külaliste fotosid.

JT on olnud ka kõva sporditegija ja spordi propageerija. Spordi juurde juhatas Johannese ja tema venna Arvo nende tädipoeg Hillar Pruul, kes oli tuntud kergejõustiklane Eestis ja Nõukogude Liidu meister granaadiviskes, aastatel 1963–1968 Lagedi koolis geograafia ja vene keele õpetaja. Kõikides koolides, kus JT on õppinud, on olnud tuntud ja tunnustatud võimlemisõpetajad ja treenerid – nii on ta tegelenud erinevate spordialadega ja neid alasid ka treenerina õpetanud. Johannes oli õhuakrobaat Eesti rahvatsirkuses Säde ja töötas vanemtreenerina tsirkusekollektiivis Aps.

JT on tuntud ka laulumehena. Huvi muusika ja laulmise vastu on ta pärinud oma isalt Aleksandrilt,  kes oli laulu- ja pillimees, samuti oli hea laulja tema ema Ella. JT on esinenud erinevate kollektiividega paljudes riikides:  Soomes, Taanis, Rootsis, Kanadas, USA-s jm. Juba aastaid laulab ta Eesti Meestelaulu Seltsi meeskooris ja aastast 2005 lööb aktiivselt kaasa kohalikus ansamblis Kuldne Õhtupäike. Teda teatakse ka kui laulusolisti.  Ta mängib akordioni ja kui vaja, siis ka klaverit. Muusikahuvi on Tõrs edasi andnud ka oma tütrele Triinule, kes lõpetas 2003. aastal Aruküla muusikakooli klaveri erialal.

Johannes Tõrsi tegevust on märgitud paljude tunnustusavaldustega. Teda on autasustatud 18 aumedaliga, sealhulgas alljärgnevatega:

2001. aastal Eesti presidendilt Lennart Merilt Kotkaristi hõberisti medal, 2003. aastal Soome presidendilt Tarja Halonenilt Suomen Valkoisen Ruusun Ritarikunnan Suurmestari (Soome Valge Roosi Rüütelkonna suurmeistri medal), 2003. aastal Euroopa Sõjaveteranide Ühenduse presidendilt Henri Rostilt sõjaveteranide sõpruse kuldne medal.

JT on teeneline kaitseliitlane aastast 2004 (kaitseliitlane alates 1994. a), Harju maakonna aukodanik aastast 2010, Rae valla aukodanik aastast 1999. Eesti Muinsuskaitse Selts autasustas 1997. aastal Johannes Tõrsi Konstantin Pätsi medali ja tänukirjaga. JT on Soome sõjalaevastiku aukodanik, Soome 200. jalaväerügemendi aukodanik, Teises maailmasõjas Soome mereväes teeninud eestlaste kildi aukodanik, Eesti Rindemeeste Ühenduse aukodanik, Eesti Muinsuskaitse Seltsi teenetemedali omanik aastast 2002.  2009. aastal sai JT Rahvuskultuuri Ühenduse aastapreemia.

Johannes Tõrsi 65. sünnipäeva puhul septembris 2005 kirjutas koolidirektor ja ajalooõpetaja Sven-Allan Sagris Rae Sõnumites:

„Johannes Tõrs on heaks näiteks selle kohta, kuivõrd mitmepalgelised võivad olla inimesed. Ühe elutööd ei jõua kuidagi kirja panna ja teine võib elu loojangul lugeda kokku õllepudelite säilitatud korgid…“

Sõjaajaloolase Rein Helme intervjuust vabadusvõitluse muuseumi avamisel 1994. aastal:

„Kõige olulisem on see, et Johannes Tõrs on teinud üksinda seda, millega riik ei ole hakkama saanud. Muidugi ta ei ole olnud üksi: tal on olnud muinsuskaitse seltsi tugi, tal on olnud akadeemilise sõjaajaloo seltsi tugi. Olen isegi käinud siin kive tõstmas ja laadimas ja muuseumi nii ideeliselt ja sisuliselt toetanud. Aga tähtis on see, et Eesti riigis  kui iseseisvas riigis on nüüd taas loodud midagi niisugust, mis igas riigis peab olema. Nimelt üks väike sõjamuuseum. Ja seda, et ühes riigis on üks sõjamuuseum või mitu sõjamuuseumit – see on päris loomulik. Seda häbeneda ei maksa. Siin ei ole mitte midagi tegemist militarismiga. See on nende mälestuseks, kes on kannatanud, võidelnud ja langenud. See on meile innustuseks ja õpetuseks, sest ilma ajaloomäluta rahvas ei püsi kaua.“

Mati Õun, sõjaajaloolane, Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi asutaja ja muuseumi kauaaegne nõustaja:

„Mandrisaarlase Johannes Tõrsi ettevõtmisel Lagedil asutatud vabadusvõitluse muuseumi relvakogu on tõenäoliselt suurim ja väärtuslikum Eestis. Mul on uhke tunne, et olen saanud selle tekitamisel nii käte kui ka mõistusega abiks olla. Olen Johannesele kätte näidanud mõned sõjamasinad, mis ta kibekähku Külma parki vedas.

Samuti tõin 1994. aasta kevadel ta muuseumile relvapartii Soomest, mis sisuliselt saigi selle muuseumi esimeseks suuremaks relvaomanduseks. Kuigi relvad olid desaktiveeritud ja Soome Sõjamuuseumist saatedokumendid kaasas, ei läinud selle relvapartiiga Eesti tollist läbisaamine libedalt. Lõpuks see siiski õnnestus ja varsti olime Tõrsi muuseumisse viiva rippsilla otsas. Sillal oli aga kolm-neli venepärase väljanägemisega kalameest. Nähes veoautolt lapilistes mundrites automaatidega relvastatud mehi maha hüppamas, kadusid kalamehed kibekähku koos oma õngeritvadega. Ilmselt tundus neile, et käimas on venelaste püüdmise kampaania ja kohe pistetakse nad Lagedi jaamas loomavagunitesse, et üle Narva jõe saata…“

Tiiu Madissoon, JT abikaasa:

„Tutvusin Johannesega 33 aastat tagasi. Arukülas oli meil ilus maja ja aed. Arukülas sündis meile 1983. aastal poeg Hannes ja 1987. aastal tütar Triinu. Kui Johannesel tekkis plaan hakata Lagedile Külma parki muuseumi rajama, siis esialgu ma ei kujutanud kuidagi ette, et peaksime Arukülast ära kolima. Seda enam, et lasteaed ja kool olid seal kiviviske kaugusel. Lagedil oli laste koolitee tunduvalt pikem ja sellele jäi veel ka raudtee ületamine.

Lagedile tulek oli aga Johannesele ahvatlev väljakutse ja me võtsime selle pärast lühikest kaalumist vastu. Alguses mina küll kahtlesin,  kas me kahekesi selle muuseumi valmis ehitame. Kui aga hakati juba keldrile vahelage valama, siis mõtlesin, et ka mina panen selle maja ehitamisele oma õla alla. Tänaseks on uue kodu ja muuseumi rajamisel ning pargi korrastamisel palju higi valatud ja vaeva nähtud. Tehtule tagasi vaadates oleme aga veendunud, et toona tegime õige otsuse.

Kuigi tööd oli palju, jätkus Johannesel aega pere jaoks. Näiteks oli mitu aastat tema kindel kohustus tütar Lagedilt Arukülla muusikakooli viia ja koju tagasi tuua ning pojaga kalal käia.

Meil Johannesega on ühine hobi – koorilaul – ja seda oleme jõudnud muuseumi kõrvalt teha.“

 

Rein Karm

Lagedi ajaloohuviline

Mai 2016

 

 

 

 

%d bloggers like this: