Johannes Tõrs

Johannes Tõrs

Eesti Vabadusvõitluse Muuseumi omanik ja juhataja

Johannes TõrsJohannes Tõrs sündis 3. augustil 1940 Saaremaal Salme vallas Länga külas Maede talus. Tema isa, eluaegne meremees, mõrvati 1941. aastal, ema oli kodune. Kooliteed alustas Johannes 1948. aastal Tiirimetsa 7-klassilises koolis, mille lõpetas 1955. aastal. Töömeheteed alustas ta 12-aastaselt Salme kalavabrikus, kus nad koos vennaga tegid koolivaheaegadel erinevaid jõukohaseid töid. Aastatel 1956−1957 õppis Johannes Jõhvi Kaevanduskoolis nr 3 puusepa, hiljem müürsepa erialal ja 1957. aastal suunati ta tööle tsemenditehase  Punane Kunda ehitusvalitsusse nr 3 klinkerahju avariimüürsepaks. Samal aastal lõpetas ta aurukraana masinisti ja autokraanajuhtide kursused ning alustas õpinguid Tallinna Ehitustehnikumi õhtuses osakonnas Kundas kergetööstuse seadmete mehaaniku erialal. 1961. aastal asus Johannes õppima tüürimeheks Tallinna Merekoolis, kuid poole aasta pärast tuli tal koolist lahkuda. Aastatel 1962−1963 töötas ta kommivabrikus Kalev tõstukijuhina ja õhtuti andis kutsekoolis nr 12 poistele riistvõimlemise tunde. Aastatel 1963−1966 õppis Johannes Tallinna Tehnikakoolis nr 1 (Karu tn 16) laevamehaanikuks ja pärast lõpetamist suunati ta tööle kalurikolhoosi Saare Kalur. Ta sõitis mitmeid aastaid merd kalalaeva motoristina, seejärel kolmanda ja lõpuks teise mehaanikuna. 1972. aastal läks ta üleviimise korras tööle kalurikolhoosi Oktoober, mis 1974. aastal ühines Kirovi-nimelise kalurikolhoosiga. Aastal 1981 võeti temalt poliitilistel põhjustel meresõidu õigus.

Seejärel tegi Johannes Tõrs (edaspidi lühendatult ka JT) vabariiklikus restaureerimisvalitsuses aastaid restaureerimistöid, valmistades või restaureerides aknavitraaže ja kroonlühtreid. Samal ajal, s.o 1981. aastal õppis ta klaasikunstnik professor Dolores Hoffmanni juures vitraažikunsti ja ehitas paari sõbraga Kullile endisesse talude viljakuivatisse valukoja (seoses Eesti iseseisvuse taastamisele järgnenud tagastamisprotsessiga sealne tegevus lõpetati). 1985. aastal asutas JT Harjumaal esimese teeninduskooperatiivi  Pronksisära, mille esimees ta oli ja kus jätkus restaureerimine. Viimase tööna tegi JT seal lühtri Saaremaale, Salme palvemajja 2012. aastal. Suuremad tööd tollest ajast: Tartu ülikooli aula uued lühtrid ja ukse käepidemed, Tallinna Toomkiriku ja Niguliste kiriku lühtrid, Gustav Adolfi Gümnaasiumi aula lühtrid jne. Kokku tehti lühtreid ja vitraaže 17 kirikule ja 6 mõisale, samuti valmistati Kuressaare lossiparki 110 vanaaegset valgustit ja Kuressaare lossi vitraažaknad. Harjumaal Tuhala kolmelöövilise kabeli ümberehitamisel leinamajaks tegi JT sinna uued uksed, aknad ja vitraažaknad, mööbli, lühtrid ning katusekivid. Raamatukogus uuris ta välja katusekivide valmistamise tehnoloogia ja ostis seejärel katusekivide valmistamise käsimasina.

Aastatel 1991–1996 on JT olnud kalalaevade PTS Leon ja MRTK Tiiu omanik.

1988. aastal tuli JT ellu ootamatu pööre. Ta meenutab, et 1988. aasta 20. oktoobril kella viie paiku hommikul sai ta nägemuse, et peab rajama Lagedile, Pirita jõe ja Leivajõe vahelisele saarele Eesti Vabadusvõitluse Muuseumi. Koht ise oli ajalooline, seal oli asunud Eesti Vabariigi esimese presidendi Konstantin Pätsi venna Voldemar Pätsi (19.07.1878–27.06.1958) suvekodu, mis oli aga 1964. aastal tulekahjus hävinud.

Kui Johannes esimest korda abikaasa ja väikese tütrega kohale läks, avanes trööstitu pilt: maja ümbritsenud liigirohke dendropark oli räämas, varemete vahel kasvasid võsa ja nõgesed, suur osa vundamendikividest oli laiali tassitud. Naise esimene reaktsioon oli: läheme siit ruttu minema, siin on ju ainult nõgesed ning siin on kohutavalt sääski ja parme. Paar päeva hiljem kohtus JT juhuslikult Külma pargi endise hooldaja, 83aastase Juhaniga, kes tutvustas kohta ja selle ajalugu (tõenäoliselt on tegemist Johannes Neerotiga, kes oli sündinud 1907. aastal ja suri 10.03.1991 ning elas selle paiga lähedal koos oma õe Emilie Pärnaga). Kuigi Tõrsi perel oli Arukülas maja, oli kahe nädala pärast siiski selge, et muuseum tuleb.

Kuna parki haldas Tallinna Rohelise Vööndi Metsamajand, pöördus JT selle direktori Toomas Tiitsi poole, saamaks luba Külma parki sõjamuuseumi rajamiseks ja abi pargi korrastamiseks. Eestimeelse mehena andis Toomas Tiits loa ja saatis appi looduskaitse asjatundja Reinkopi, kelle juhendamisel võetigi käsile pargi korrastamine. President Konstantin Pätsi pojapoja Matti Pätsi abiga saadi Kanadast Voldemar Pätsi tütardelt mõned maja sise- ja välisfotod, mille järgi arhitekt Urmas Arike tegi hoone taastamise projekti.

Muuseumi rajamise algkapitaliks oli suur tahe, saarlase visa vaim ja mure Eestimaa saatuse pärast. Eksponaatide soetamiseks kasvatas peremees sigu ja müüs liha ning pani mängu kogu oma vaba raha, aga kulutas ka võimu- ja rahameeste uksi. Muuseumi hoone sai nurgakivi 1. juulil 1989.  „Tõmbasime sinimustvalge masti ja kuulutasime Külma pargi nõukogude võimu alt vabaks,“ mäletab Tõrs. „Seega on see paik kaks aastat kauem vaba olnud kui Eesti Vabariik,“ naerab peremees. Lipu tõmbas masti president Konstantin Pätsi pojapoeg Matti Päts koos oma poja Madisega. Masti tõmmatud sinimustvalge pärines esimese Eesti Vabariigi ajast – see oli leitud ühe Aruküla maja katuse vahel asunud peidikust.

Johannes Tõrs on olnud osaline ka Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi asutamisel 1988. aastal.  Seltsi põhilised asutajad olid Eesti sõjaajaloolane professor Rein Helme (21.02.1954–31.12.2003) ja sõjaajaloolased Mati Õun, Hannes Valter ning Toe Nõmm. Hiljem liitus seltsiga ka Matti Päts.

Ametlikult avati vabadusvõitluse muuseum 1994. aasta võidupühal 23. juunil ja samal päeval  toimus seal soomepoiste ülemaailmne kokkutulek. Kell 17.30 lõikas lindi läbi Eesti Vabariigi tollane peaminister Mart Laar.

Muuseumi pääseb üle 1991. aastal valminud rippsilla, mis on peremehe enda kätega taastatud. Aastal 1995 avati silla muuseumipoolses otsas mälestusrist Teises maailmasõjas langenud eestlastele ja paigaldati ka igavene tuli, mis süüdatakse kõigil riiklikel tähtpäevadel. Nii sündis väike tseremooniaväljak. Silla otstesse ehitati 1999. aasta suvel valvetornid ehk sillamajakesed, mis sümboliseerivad vana eestlaste linnust. Suuremat torni kasutatakse näituseruumina.

Muuseumi pargis kasvab puid ja põõsaid rohkem kui sajast liigist.  Seal on ka Eesti kultuuri- ja ühiskonnategelaste istutatud puud: Friedebert Tuglase, Gustav Ernesaksa, Voldemar Pätsi tammed. President Konstantin Pätsi istutatud tamme lõi aastaid tagasi sisse välk, misjärel puu pikalt põdes, aga õnneks jäi ellu.

Johannes Tõrs taaselustas Külma parki tammede istutamise traditsiooni. 1. juulil 1989, pärast muuseumile nurgakivi panekut, mille õnnistas pastor Jüri Raudsepp, istutasid esimesed tammed koos JT-ga Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi esindaja, sõjaajaloolane Rein Helme perega ja Matti Päts perega. 6. juulil 2002 istutasid tammed suursaadikud nendest 18-st Euroopa riigist,  kelle sõjamehed langesid Teises maailmasõjas, samuti toonane kaitseminister Sven Mikser.

Oma puu istutas 30. mail 2003 ka Saaremaalt pärit tuntud väliseestlane, ülemaailmsete Eesti päevade ehk ESTO algataja ja kauaaegne eestvedaja, Eesti Vabariigi Riigivapi IV klassi teenetemärgi kavaler Robert Kreem Kanadast (30.05.1923–16.08.2006).

15. novembril 2003 külastas muuseumi Euroopa Sõjaveteranide Ühenduse president Henri Rost koos saatjaskonnaga. Muuseumi kui haruldast sõjamuuseumi Euroopas autasustati aukirja ja suure mälestusmedaliga, Johannes Tõrsi sõjaveteranide sõpruse medaliga. 3. augustil 2008 külastasid muuseumi kõikide Teises maailmasõjas osalenud Euroopa riikide sõjaveteranide esindajad eesotsas Euroopa Sõjaveteranide Ühenduse presidendi Jacques Derivierega, ning istutasid parki sõjaveteranide sõpruse tamme. Veterane oli üle Euroopa kokku tulnud 86.

2013. aastal istutas tamme Velikije Luki sõjamuuseumi direktor Tatjana Slutšajeva koos tütrega. Kohal olid erinevate armeede sõjaveteranid, president Arnold Rüütel ja riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees Mati Raidma.

Parki on oma tammed istutanud riigikogu esimees Ene Ergma (2003), president Arnold Rüütel (2006), peaminister Andrus Ansip (2008).  2010. aastal istutas tamme EELK peapiiskop Andres Põder. Pargis kasvab kokku üle saja tamme, lisaks eelmainitutele on omanimelised tammed istutanud EV ministrid, sõjaväelased, aatemehed ja JT sõbrad.

Muuseumis saab näha erinevate riikide eksponaate. Seal on käsirelvi, lahingumasinaid, mundreid, arvukalt raamatuid ja brošüüre jne. Ekspositsioonis on ka Pagari tänava keldrist toodud rauast piinamistool ja president Konstantin Pätsi nõupidamislaud koos toolidega. JT kätte sattus see laud tükkidena ja ta ise restaureeris selle. Näha saab ka kunagi president Pätsile kuulunud klaverit, mida vahetevahel mängib peremehe tütar Triinu, mõnikord ka  Johannes ise.

Kõiki eksponaate ei jõua üles lugeda, tasub minna ja oma silmaga vaadata. Eksponaadid on muuseumisse jõudnud nii lihtsamaid kui ka keerulisemaid teid pidi. Eksponaatide hankimisest võiks kirjutada eraldi artikli;  ühte lugu kirjeldab sõjaajaloolane Mati Õun käesoleva artikli lõpuosas.

3.mail 1998 kinkis endine vabadussõja-aegse 2. Eesti jalaväepolgu staabi kirjutaja Ene Kõrgesaar koos abikaasa Rauliga muuseumile polgu päevaraamatu originaali, kirjutatud ilusa käekirjaga. Sellele rariteedile lisasid sõjaajaloolane Rein Helme ja Johannes Tõrs asjakohased fotod ja Eesti Entsüklopeediakirjastuse väljaandel ilmus 2003. aastal raamat omaaegse pealkirjaga: „Sõjategevuse päevaraamat. 2se Eesti jalaväepolgu sõjategevuse päevaraamat. Alatud: 21/XI. 1918. Lõpetatud: 31/XII.1919.“

JT muuseumi eksponaate on kasutatud ka filmide „Nimed marmortahvlil“, „Surnupealuu sõdurid“, „Tuulepealne maa“ ja „Georg Ots“ tegemisel. Dokumentaalfilmide „Sinimägede lahingud 1944. aastal“ ja „Emajõe lahingud 1944. aastal“ võtetel on kasutusel olnud muuseumi tank T-34 ja käsirelvad. Muuseumile kuuluvat soomukit on kasutatud allveelaeva  Lembitu kaldale tõmbamisel ja pärast remonti Lennusadama angaari pukseerimisel.

Johannes Tõrsil oli õnn osta Mustamäe kirbuturult esimese Eesti Vabariigi aegne raamat „Kaitseväevormi kirjeldus ja vormikandmise määrused“, Tallinn 1939, mille järgi sõjaajaloolase Rein Helme kaasabil kujundati iseseisvuse taastanud Eesti kaitseväe mundrid.

Muuseumi giidiks on tavaliselt peremees ise. Giiditöös on teda aidanud hea ajaloolasest sõber Sven-Allan Sagris (4.12.1928–28.04.2012) ja Soome reservkapten Antti Pekka Mustonen.

JT korraldab oma valdustes mälestusüritusi, näidislahinguid, tähtpäevade tähistamist, loenguid-konverentse jne. On korraldatud näidislahinguid Esimese ja Teise maailmasõja ainetel. 1996. aastal toimus muuseumis esimese Harju maakaitsepäeva lõpetamine ja  maavanem Mait Korneti vastuvõtt. Mait Kornet koos Rae vallavanema Endel Lepiku ja Johannes Tõrsiga istutasid parki tammed. Aastal 2007 toimus muuseumis nende eestlaste meenutuste õhtu, kes 1980. aastate  lõpul tegid Moskvas eeltööd selleks, et Eesti saaks taas vabaks. Kohal olid Arnold Rüütel, Endel Lippmaa, Juhan Aare, Igor Gräzin jt.

Muuseumis on tähistatud Rae valla aastapäevi. Lagedi 770. aastapäeva puhul 2011 mängiti seal Sven-Allan Sagrise kirjutatud näidendit „Lagedi läbi seitsme sajandi“, kus nii autor kui ka muuseumi peremees kaasa mängisid.  Aastail 2012 ja 2013 korraldati muuseumi territooriumil meeleolukas muinastulede öö, mille eestvedajaks oli Kadaka küla külavanem Marju Lutt. Kahel aastal on JT organiseerinud koos reisibürooga Velikije Luki lahingus hukkunute lähedastele ning ajaloohuvilistele ekskursiooni Velikije Lukisse. Varasemalt on ta korraldanud ajalooteemalisi ekskursioone Viiburisse ja Peterburi.

Huvi sõjanduse ja ajaloo vastu on JT-l olnud juba varasest lapsepõlvest. Pärast 1944. aasta Tehumardi lahingut vedeles Johannese kodukohas veel aastaid igasuguseid relvi, millega kohalikud külapoisid said pauku teha. „Hea, et hing sisse jäi,“ nendib ta. Kuna ta noormehena merd sõitis,  siis sõjaväkke aega teenima teda ei võetud, see etapp jäi vahele.

Heale sõbrale ja abilisele Rein Helmele, kes oli olnud  Eesti Vabadusvõitluse muuseumi esimene auliige, püstitas JT 2004. aastal mälestussamba.

2005. aastal kutsus tollane peaminister Andrus Ansip JT kokkusaamisele, kus olid ka sõjaveteranide esindajad. Talle tehti ettepanek võtta aastatel 1941–1944 bolševismi vastu võidelnud eesti meestele Lihulas püstitatud ja sealt valitsuse korraldusel ära viidud ning skandaali põhjustanud mälestussammas oma muuseumi eksponaadiks. 15. oktoobril 2005 avatigi Lihula mälestusmärk Eesti Vabadusvõitluse Muuseumis.

Voldemar Pätsi 130. sünniaastapäeval 2008. aastal avati JT initsiatiivil ja Rae vallavalitsuse toetusel muuseumi välisfassaadil pronksist mälestustahvel omaaegsele kunsti- ja riigitegelasele Voldemar Pätsile, kes elas Lagedil praeguse muuseumi paigas 30 aastat ja pani 1937. aastal ka nurgakivi Lagedi koolimajale.

Muuseumi eksponaatide kogu täieneb pidevalt. Renoveeritud kõrvalhoones avati 20. augustil 2014 näitus  „Eesti merekoolide ajalugu“.   Samas tutvustatakse kuulsamaid laevakapteneid ja -mehaanikuid. Johannes on eriti tänulik Eesti Merekooli endisele direktorile Rein Ausmehele ja teistele oma koolivendadele, kellelt ta sai väärtuslikke eksponaate.

Nõukogude aja lõpul ja iseseisvuse taastamise järgsel ajal oli käsikaamera haruldus. Sellele vaatamata on JT jäädvustanud 8-mm filmilindile muuseumi rajamise etappe. Nendest filmi- juppidest valmis 2014. aastal paarikümneminutiline ülevaade muuseumi rajamisest (režii Triinu Tõrs, montaaž Paavo Eensalu).

JT on olnud valla ajalehe „Rae Sõnumid“ aktiivne kirjasaatja. Ta on kirjutanud ka vabadussõjaainelise näidendi „Rünnak“, mis etendati  2006. aastal Rae valla 140. aastapäeva puhul ja kus autor oli sõjavägede ülemjuhataja kindral Johannes Laidoneri rollis.  Sama näidend on ilmunud JT 2009. aastal ilmunud raamatus „Rünnak“, mille on koostanud Peeter Böckler ja tema abilisena Ants Miidla. Raamatu lõpuosas on lugeda Eesti Vabadusvõitluse Muuseumi saamisloost ja seal leidub muuseumi eksponaatide ning auväärsete külaliste fotosid.

JT on olnud ka kõva sporditegija ja spordi propageerija. Spordi juurde juhatas Johannese ja tema venna Arvo nende tädipoeg Hillar Pruul, kes oli tuntud kergejõustiklane Eestis ja Nõukogude Liidu meister granaadiviskes, aastatel 1963–1968 Lagedi koolis geograafia ja vene keele õpetaja. Kõikides koolides, kus JT on õppinud, on olnud tuntud ja tunnustatud võimlemisõpetajad ja treenerid – nii on ta tegelenud erinevate spordialadega ja neid alasid ka treenerina õpetanud. Johannes oli õhuakrobaat Eesti rahvatsirkuses Säde ja töötas vanemtreenerina tsirkusekollektiivis Aps.

JT on tuntud ka laulumehena. Huvi muusika ja laulmise vastu on ta pärinud oma isalt Aleksandrilt,  kes oli laulu- ja pillimees, samuti oli hea laulja tema ema Ella. JT on esinenud erinevate kollektiividega paljudes riikides:  Soomes, Taanis, Rootsis, Kanadas, USA-s jm. Juba aastaid laulab ta Eesti Meestelaulu Seltsi meeskooris ja aastast 2005 lööb aktiivselt kaasa kohalikus ansamblis Kuldne Õhtupäike. Teda teatakse ka kui laulusolisti.  Ta mängib akordioni ja kui vaja, siis ka klaverit. Muusikahuvi on Tõrs edasi andnud ka oma tütrele Triinule, kes lõpetas 2003. aastal Aruküla muusikakooli klaveri erialal.

Johannes Tõrsi tegevust on märgitud paljude tunnustusavaldustega. Teda on autasustatud 18 aumedaliga, sealhulgas alljärgnevatega:

2001. aastal Eesti presidendilt Lennart Merilt Kotkaristi hõberisti medal, 2003. aastal Soome presidendilt Tarja Halonenilt Suomen Valkoisen Ruusun Ritarikunnan Suurmestari (Soome Valge Roosi Rüütelkonna suurmeistri medal), 2003. aastal Euroopa Sõjaveteranide Ühenduse presidendilt Henri Rostilt sõjaveteranide sõpruse kuldne medal.

JT on teeneline kaitseliitlane aastast 2004 (kaitseliitlane alates 1994. a), Harju maakonna aukodanik aastast 2010, Rae valla aukodanik aastast 1999. Eesti Muinsuskaitse Selts autasustas 1997. aastal Johannes Tõrsi Konstantin Pätsi medali ja tänukirjaga. JT on Soome sõjalaevastiku aukodanik, Soome 200. jalaväerügemendi aukodanik, Teises maailmasõjas Soome mereväes teeninud eestlaste kildi aukodanik, Eesti Rindemeeste Ühenduse aukodanik, Eesti Muinsuskaitse Seltsi teenetemedali omanik aastast 2002.  2009. aastal sai JT Rahvuskultuuri Ühenduse aastapreemia.

Johannes Tõrsi 65. sünnipäeva puhul septembris 2005 kirjutas koolidirektor ja ajalooõpetaja Sven-Allan Sagris Rae Sõnumites:

„Johannes Tõrs on heaks näiteks selle kohta, kuivõrd mitmepalgelised võivad olla inimesed. Ühe elutööd ei jõua kuidagi kirja panna ja teine võib elu loojangul lugeda kokku õllepudelite säilitatud korgid…“

Sõjaajaloolase Rein Helme intervjuust vabadusvõitluse muuseumi avamisel 1994. aastal:

„Kõige olulisem on see, et Johannes Tõrs on teinud üksinda seda, millega riik ei ole hakkama saanud. Muidugi ta ei ole olnud üksi: tal on olnud muinsuskaitse seltsi tugi, tal on olnud akadeemilise sõjaajaloo seltsi tugi. Olen isegi käinud siin kive tõstmas ja laadimas ja muuseumi nii ideeliselt ja sisuliselt toetanud. Aga tähtis on see, et Eesti riigis  kui iseseisvas riigis on nüüd taas loodud midagi niisugust, mis igas riigis peab olema. Nimelt üks väike sõjamuuseum. Ja seda, et ühes riigis on üks sõjamuuseum või mitu sõjamuuseumit – see on päris loomulik. Seda häbeneda ei maksa. Siin ei ole mitte midagi tegemist militarismiga. See on nende mälestuseks, kes on kannatanud, võidelnud ja langenud. See on meile innustuseks ja õpetuseks, sest ilma ajaloomäluta rahvas ei püsi kaua.“

Mati Õun, sõjaajaloolane, Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi asutaja ja muuseumi kauaaegne nõustaja:

„Mandrisaarlase Johannes Tõrsi ettevõtmisel Lagedil asutatud vabadusvõitluse muuseumi relvakogu on tõenäoliselt suurim ja väärtuslikum Eestis. Mul on uhke tunne, et olen saanud selle tekitamisel nii käte kui ka mõistusega abiks olla. Olen Johannesele kätte näidanud mõned sõjamasinad, mis ta kibekähku Külma parki vedas.

Samuti tõin 1994. aasta kevadel ta muuseumile relvapartii Soomest, mis sisuliselt saigi selle muuseumi esimeseks suuremaks relvaomanduseks. Kuigi relvad olid desaktiveeritud ja Soome Sõjamuuseumist saatedokumendid kaasas, ei läinud selle relvapartiiga Eesti tollist läbisaamine libedalt. Lõpuks see siiski õnnestus ja varsti olime Tõrsi muuseumisse viiva rippsilla otsas. Sillal oli aga kolm-neli venepärase väljanägemisega kalameest. Nähes veoautolt lapilistes mundrites automaatidega relvastatud mehi maha hüppamas, kadusid kalamehed kibekähku koos oma õngeritvadega. Ilmselt tundus neile, et käimas on venelaste püüdmise kampaania ja kohe pistetakse nad Lagedi jaamas loomavagunitesse, et üle Narva jõe saata…“

Tiiu Madissoon, JT abikaasa:

„Tutvusin Johannesega 33 aastat tagasi. Arukülas oli meil ilus maja ja aed. Arukülas sündis meile 1983. aastal poeg Hannes ja 1987. aastal tütar Triinu. Kui Johannesel tekkis plaan hakata Lagedile Külma parki muuseumi rajama, siis esialgu ma ei kujutanud kuidagi ette, et peaksime Arukülast ära kolima. Seda enam, et lasteaed ja kool olid seal kiviviske kaugusel. Lagedil oli laste koolitee tunduvalt pikem ja sellele jäi veel ka raudtee ületamine.

Lagedile tulek oli aga Johannesele ahvatlev väljakutse ja me võtsime selle pärast lühikest kaalumist vastu. Alguses mina küll kahtlesin,  kas me kahekesi selle muuseumi valmis ehitame. Kui aga hakati juba keldrile vahelage valama, siis mõtlesin, et ka mina panen selle maja ehitamisele oma õla alla. Tänaseks on uue kodu ja muuseumi rajamisel ning pargi korrastamisel palju higi valatud ja vaeva nähtud. Tehtule tagasi vaadates oleme aga veendunud, et toona tegime õige otsuse.

Kuigi tööd oli palju, jätkus Johannesel aega pere jaoks. Näiteks oli mitu aastat tema kindel kohustus tütar Lagedilt Arukülla muusikakooli viia ja koju tagasi tuua ning pojaga kalal käia.

Meil Johannesega on ühine hobi – koorilaul – ja seda oleme jõudnud muuseumi kõrvalt teha.“

 

Rein Karm

Lagedi ajaloohuviline

Mai 2016

Advertisements