Nikolai Kruuk

Nikolai Kruuk

02.03.1907−14.09.1995

 

Nikolai KruukNikolai Kruuk sündis 2. märtsil 1907. aastal pere üheteistkümnenda lapsena Lagedil, Soonel (asub Pirita jõe ääres, koolimaja ja raudteesilla vahelisel alal). Paljud Eesti vanemad panid siis oma lastele vene eesnimed peamiselt seepärast, et lootsid Vene tsaaririigilt elule kergendust, kui läksid tsaariga ühte usku – vene õigeusku. Isa Jaan ja ema Ano tegid Soonel talutööd. Teadaolevalt oli Nikolai neljandat põlve Lagedi elanik. Kahehektariline kodukoht aitas perel hinge sees hoida. Peres oli üks-kaks lehma, siga ja mõned kanad. Juba 7-aastaselt saadeti noor Nikolai Vaita karjapoisiks. Kohalikku Lagedi 3-klassilisse algkooli läks poiss 9-aastaselt. Tema kooliaeg oli omapärane: 1. klassis käis ta Vene tsaaririigi valitsemise ajal, 2. klassis Saksa valitsuse ajal ja 3. klassis iseseisvunud Eesti ajal.

16-aastaselt algas Nikolai iseseisev töömeheelu. Pärast isa surma 1925. aastal sai Nikolaist Soone väiketalu peremees ja tal tuli hakata hoolitsema nii isakodu kui ka seal elanud õdede eest. Koos vennaga hakati käima hobustega Tallinnas paekive ehitustele vedamas. Heal päeval vedas üks hobune paemurrust välja kolm tonni kive, kusjuures koorem tuli vankrile ja vankrilt maha tõsta (vankrile mahtus umbes 600 kg kive)! Talveti tegi Nikolai korve, vahel 5–6 korvi päevas. Põhiliselt meisterdas ta kooritud pajuvitstest turukorve.

11-kuulise sõjaväeteenistuse läbis Nikolai aastatel 1928–1929 Eesti Vabariigi kaitseväes Jaanilinnas (praegu Ivangorod). 1930. aasta varakevadel abiellus Nikolai Elviine Kersmaniga ning pojad Valter ja Raul sündisid vastavalt 1930. ja 1934. aastal. Elati Soonel, kus oli ühetoaline rehetare ja talul ligi neli hektarit maad. Pere elas rehetoas, kus kuivatati ja peksti ka vilja. Nikolai ehitas noore pere jaoks tarele juurde toa. Samuti ehitas ta maja juurde küüni. See väike talukoht elataski peret. Lisaks aia- ja põllutöödele ning loomapidamisele hoidis noor pere oma elamise korras. Selle tõestuseks ripub Nikolai pojapoja Raivo uue Soonele ehitatud maja seinal Lagedi Väikemaapidajate Ühingu 1935. aastal korraldatud aia korrastuse võistlusel Nikolai Kruugile välja antud kolmanda koha tunnistus. Lisaks kolmandale kohale määrati ka rahaline preemia viis krooni. Peljata on, et suur osa sellest aust kuulus abikaasa Elviinele. Olgu siinkohal märgitud, et Elviine oli tänases mõistes Lagedi kooli hoolekogu liige. Tema allkiri on näiteks Sven-Allan Sagrise algkooli lõputunnistusel.

Mäletatavasti kolis Nikolai pere 1935. aastal Soonelt Nõole, mis asus umbes kolme kilomeetri kaugusel lageda välja peal (asub Rae valla piiril, praeguse AS Talleggi tootmishoonete läheduses). See koht oli eraldatud Nikolai vennale Martinile, kuid viimane kolis pärast abiellumist oma abikaasa juurde. Nõol oli ligi viis hektarit maad, väike laut ning elamu köögi ja kahe toaga. Kokku oli Nikolai pere käsutuses nüüd ligi üheksa hektarit maad. Esimese suurema tööna võttis Nikolai ette jälle küüni ehituse, kusjuures ta kasutas ära Soone elumaja lammutamisel saadud ehitusmaterjali. 1940. aastal hakkas Nikolai uut lauta ehitama, kuid sõtta minek peatas ehitustööd ja laut sai valmis alles pärast sõjast naasmist. 1938. aastal valmis Lagedil koolimaja vastas suursündmusena elektrialajaam. Nikolai tegi naabrite seas aktiivset selgitustööd, et rajada koos elektriliin, mille lõpp-punkt oli Nõo talu.

Algas teine maailmasõda ja 1941. aasta juulikuus mobiliseeriti Nikolai Nõukogude sõjaväkke. Alguses määrati ta tööpataljoni ja saadeti Leningradi kaudu Arhangelski lähistele metsatöödele. Elu-, töö- ja toidutingimused olid eriti rasked. Õige varsti tuli sõita Siberisse, kus õpetati sõjatarkust, ja järgnes juba lahingutegevus Nõukogude armees. Muuhulgas tuli võidelda rasketes lahingutes nii Velikije Luki all, Emajõe ületamisel kui ka Kuramaal. Kaks korda sai Nikolai haavata. Sõja lõpetas ta jaokomandörina ja vanemseersandi auastmes.

Sõja lõppedes tuli Nikolai tagasi koju Nõole. Kodutalus ootas 12 hektarit maad, lisaks anti naaberväiketalu Kampsi kasutuseta maad, seega oli pere kasutuses nüüd juba ligi 14 hektarit. See majapidamine elatas pere korralikult ära. Sõjajärgsetel aastatel koormati talusid riiklike müügikohustustega, samuti tuli täita mitmesuguseid täiendavaid töökohustusi (näiteks oli igal talul kindel lõik kohalikke teid hooldada). Varasemaga võrreldes oli talus tööd rohkem, kuid raskustele vaatamata läks elu pisitasa ülesmäge. Samas oli ka kartus, kas võimud säilitavad Eesti talupidajatel senise maakasutuse, ega hakka sunniviisiliselt kolhoose moodustama. 1945. aastal moodustati Rae valla sees väiksemad omavalitsusüksused – külanõukogud. Sellesse töösse kaasati ka Nikolai Kruuk. 1948. aastal valiti ta Rae valla Töörahva Saadikute Nõukogu saadikuks. Kui aga 1950. aastal vallad ja maakonnad likvideeriti ning moodustati rajoonid,valiti Nikolai Harju Rajooni Töörahva Saadikute Nõukogu saadikuks. Tegelikult sai üsna varsti selgeks, et mõte oma külas, vallas või rajoonis kogukonna heaks midagi ära teha oli petlik. Tegelikud otsustajad olid partei ja valitsus, kohalikud asjamehed pidid aga kindlustama vastuvõetud otsuste täitmise. Üks valusam ülesanne sellel ajal oli kulaklike majapidamiste nimekirja kinnitamine valla täitevkomitees. Nendesse nimekirjadesse sattunuile määrati kõrgemad põllumajandussaaduste müügikohustused ja rohkem täiendavaid töökohustusi. Hiljem olid need nimekirjad aluseks küüditamisele kuuluvate inimeste nimekirjade koostamisel. Õnne kombel jäi Nikolai Kruuk kõrvale vahetust inimeste ärasaatmisest. Pärast perede küüditamist kerkis päevakorda küsimus, mis saab küüditatute loomadest ja muust varast. See oli ka üks põhjus, miks kolhooside moodustamisega kiireks läks.

Ajavahemikul 4.–15. aprillini 1949. aastal moodustati Lagedil neli kolhoosi. Esimesena asutati Lagedil Kungla kolhoos, mille esimeheks valiti Nikolai Kruuk ja mille kontor asus Nuhjal, hiljem Urbasel. Selgituseks, et sõna kolhoos on lühend venekeelsest terminist коллективное хозяйство, mis tõlgituna on kollektiivne majand. Tollase kombe kohaselt soovitas kolhoosi esimehe valida ametisse tegelikult Rae Valla Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee partei Rae vallakomitee heakskiidul. Lagedi kogukonnas moodustati 1949. aasta aprillis veel kolm kolhoosi: Jüriöö, A. Sommerlingi nimeline ja Ühismeel. Esimesed kolhoosid olid väikesed nii maa-alalt kui ka liikmete arvult ja 1950. aasta alguses anti korraldused väikeste kolhooside liitmiseks. 1950. aasta sügiseks olidki Lagedi kogukonna neli kolhoosi liidetud A. Sommerlingi nimeliseks kolhoosiks, mille esimeheks valiti Nikolai Kruuk, kes oli sellel ametikohal 10 aastat. Ühistöö korraldamine oli alguses võõras nii esimehele kui ka kolhoosnikele. Kuna Nikolail oli koolitarkust vähe, oli talle algul abiks raamatupidamist ja ökonoomikat hästi tundev Rein (Reinhold) Randmeri (09.09.1901–25.02.1998), kes oli varasematel aastatel olnud nii Rae vallavolikogu kui ka vallavalitsuse liige ning mitmel korral vallavanema abi (praeguses mõistes abivallavanem). Nikolai poeg Raul mäletab, isa ja Rein istusid sageli õhtuti koos ja arutasid kolhoosi rahaasju. Tüütult palju oli sellel ajal ülevalt poolt õpetajaid-korraldajaid, kes ütlesid, mida sa pead tegema ja mida sa ei tohi teha. Nikolai tahtis ameti maha panna, kuid see õnnestus alles 1959. aastal, kui esimeheks valiti Ubert Ants Jaksen (sündinud 18.08.1931, pärit Jõelähtmelt) ja Nikolai Kruugist sai aseesimees. Jaksen oli 1957. aastal lõpetanud Kehtna põllumajandustehnikumi ja suunatud kolmeks aastaks Lagedile, kus töötas brigadirina. Ubert meenutab, et vaatamata vanusevahele sujus koostöö Nikolaiga hästi ja ta hindab teda kui suurte kogemustega põllumeest. 1961. aasta lõpupoole suunati Ubert Jaksen Kehtnasse kuuekuulisele kolhoosiesimeeste kursusele, mille lõpetamise järel asus ta tööle Rägavere sovhoosi osakonnajuhatajana (toonane Rakvere rajoon). 1962. aasta aprillis valiti A. Sommerligi nimelise kolhoosi esimeheks juba põllumajandusharidusega Voldi Oruste (05.03.1915–29.04.1986).

Nikolai Kruugi loobumine esimehe ametist oli tingitud eelkõige pettumusest kolhoosikorras ja tervisehädadest: noorpõlves tehtud raske füüsiline töö, sõda ja kolhoosiesimehe sõiduvahend „võrr“ (nii nimetati toona 125 m³ silindrimahuga mootorratast) olid tervist kõvasti räsinud. On heameel tõdeda, et toonastel vallajuhtidel jätkus tarkust panna kolhoosi esimeheks küll vähese haridusega, kuid talupojatarkust omav ja maatööd tundev kohalik mees. Lisaks kooliharidusele ja elutarkusele käis Nikolai Kruuk kahel korral (1951. ja 1955. a) oma teadmisi täiendamas kolhoosiesimeeste kvalifikatsiooni tõstmise kursustel Kehtnas. 15. detsembril 1964. aastal ühineti Sommerlingi-nimelise sovhoosiga (sõna sovhoos on lühend venekeelsest terminist советское хозяйство, mis tõlgituna on nõukogulik majand, sisuliselt riiklik majand) ja Voldi Orustest sai sovhoosi Lagedi osakonna juhataja, kelleks jäi kuni sovhoosi reformimiseni. Nikolai Kruuk jätkas aga põllutöölisena. Pensionile jäi Nikolai Kruuk 1972. aastal.

Lagedi aleviku endise puidust maanteesilla asemele rippsilla rajamiseks alustas Sven Sagris asjaajamist 1970. aastal. Kui Nikolai Kruuk pensionile jäi, leidis ta tegevust rippsilla ehitamise juures, betoneerides jõe kallastele rajatavate otsasammaste saalungeid. Entusiasm oli nii suur, et betoneerimise lõppjärgus unustas Nikolai korraks ettevaatlikkuse ja murdis õnnetult sääreluu. Ka hiljem pidas Nikolai silla ehitamisel „silma peal“. Rippsilla avamisel oli Nikolai Kruuk tähtsate tegelaste rivis ning avakõnes tänati teda kaasabi eest silla valmimisel.

Kolhoosi juhtides ei kaotanud Nikolai ka oma käteosavust. Seda läks vaja koduses majapidamises, kuigi kodused tööd olid peamiselt abikaasa Elviine õlul. Ka Elviine oli kolhoosnik koos kaasnevate kohustustega. Kui olukord nõudis, lõi Nikolai käed külge ka mitmesuguste kolhoositööde juures. Nikolai poeg Raul mäletab, et arvatavasti 1957. aastal anti käsk hakata rajama kolhoosikeskusi ja sinna kolhoosnike elamisi koondama. Lagedile kavandati individuaalelamurajoon praeguse Linnu tee – Kooli tn – Jõe tn kvartalis asunud endise Aadu talu põllule. Sinna sai krundi ka kolhoosiesimees. Nikolai pojapoja Raivo andmetel alustati ehitusega 1959. aastal ja 1962. aastal võttis riiklik komisjon maja vastu ning pere, sh ka poeg Raul, kolis Nõolt uude majja. Uude kohta koliti üle ka kolhoosniku individuaalmajapidamine. Kogu ehitustöö tegi peremees ise ära ja jõudumööda aitas kaasa ka poeg Raul. Ainult pottsepatööd osteti sisse. Puutööde tegemiseks meisterdas Nikolai universaalse puidutöötlemispingi, mida järeltulijad kasutavad tänaseni. Maja valmis nii kiiresti tänu sellele, et Nikolail oli just õnnestunud kolhoosiesimehe ametist vabaks saada. Kui Nikolai pensionile jäi, siis pühendus ta oma vanema poja Valteri maja ehitamisele (samas elamukvartalis). Kui ka see maja valmis sai, rajati oma krundile saun koos kaminaga puhkeruumiga. Suurt abi on Nikolai osutanud vanale sõbrale ja endisele nn „kohaliku direktorite klubi“ liikmele Sven Sagrisele tema 1990. aastal valminud maja ehitamisel.

Kogu Nikolai ja tema abikaasa Elviine elu oli üks pidev töörügamine. Kolhoosi ajal võeti inimestelt kaks nahka: ühelt poolt tuli teha kolhoositööd ja selle kõrvalt hoida korras oma individuaalmajapidamine, ilma selleta lihtsalt ei elanud ära. Teiselt poolt tegi kolhoosiesimehe elu raskeks see, et ta oli pidevalt kahe tule vahel. Ülevalt tulid alatasa käsud ja juhtnöörid, aga praktikust põllumehena ei saanud ta kõiki neid käske alluvatele täpselt edasi anda. Kolhoosnikud teadsid sama hästi kui esimees, millal saab künda või külvata, millal on õige aeg vilja lõigata jne.

Nikolai Kruuk oli aktiivne kogukonna liige. Ta mängis noorpõlves mitmeid pille: mandoliini, klarnetit ja trompetit. Lagedil oli puhkpilliorkester, kus ka Nikolai mängis. Koolimaja ruumides korraldati pidusid. Nikolai abikaasa Elviine on meenutanud, et suviti käidi tantsimas Lagedi raudteejaama hoone naabruses asunud kasarmu (nelja korteriga raudteetööliste elumaja) õuel. Lisaks rahvasaadiku tööle oli ta rahvakohtu kaasistuja, seltsimeheliku kohtu esimees, valimiskomisjonide liige jne.

Nikolai Kruuki on autasustatud 5 medaliga ja arvukate aukirjadega. Ajalehe Harju Elu 1977. aasta 3. märtsi numbris Nikolai Kruugi 70. sünnipäevaks avaldatud Sommerlingi sovhoosi kollektiivi juubelitervituses on muuhulgas kirjutatud: „Kerged polnud ka Sommerlingi kolhoosi esimeheks-olemise aastad. Tahtis ju Nikolai Kruuk teha kõik hästi. Nende aastate tööd hinnati ordeniga Austuse Märk ja Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi aukirjaga.“

 

Järgnevalt meenutusi mõnelt endiselt kolleegilt ja pereliikmelt:

Tiia Karus, Lagedi põliselanik: Mäletan vanemate jutu järgi, et Nikolai Kruuk oli tubli mees, oli rahvamees. Küll aga sai ta kurjaks, kui mehed alkoholiga vahele jäid. Kolhoosi keskus oli Nuhjal [Kopli külas]. Uksest sisse tulles oli nn koosolekute ruum (toona nimetati seda punanurgaks). Sealt läks üks uks kontorisse (raamatupidamisse) ja teine uks kolhoosi esimehe kabinetti. Koosolekute ruumis näidati ka filme ja seda kasutati spordisaalina: seal oli näiteks lauatenniselaud, tõstekang ning mängiti malet-kabet. Koosolekute ruumist pääses ka toonaste masina-traktorijaamade (lühendatult MTJ) traktoristide nn ühiselamutuppa. Algusaastatel olid traktorid ja nende haakeriistad omaette ettevõtetes – masina-traktorijaamades. Kolhoosid tellisid sealt tehnikat ja maksid tehtud töö eest MTJ-dele. Mina töötasin MTJ-i töö arvestaja-tankijana Kungla kolhoosis. Kuna kolhoosis töötamine oli kolhoosnikele kodutalus töötamisega võrreldes täiesti uus olukord ja ka palk oli tagasihoidlik, siis korraldas kolhoos aeg-ajalt pidusid. Pidu peeti Vana-Jüril [Kopli külas], kus peo ajaks võeti üks vahesein ära. See aitas tugevdada ühe pere tunnet, andis võimaluse omavahel vabamas õhkkonnas suhelda. Peolaud oli nagu Eestis kombeks: süldi, koduõllega jne. Peo alguses pidas esimees kõne, kus rääkis, kuidas kolhoosil läheb, kiitis tublimaid ja selgitas, kus tuleb pingutada. Nagu peol kombeks ka lauldi-tantsiti. Kungla kolhoosil läks hästi, kolhoosi kollektiiv oli kui üks pere, sest kolhoosi astunud talud olid heal järjel ja esimees tundis inimesi ning vastupidi. Lisaks tundis esimees põllumajandust ja tal oli taluperemehe kogemus. Mäletan, et minu ema ostis Kungla kolhoosist saadud esimese palga eest õmblusmasina ja VEF raadio. Kui aga Kungla kolhoosiga liideti A. Sommerlingi nimeline kolhoos, esimees Pendo Pohl [Irus], Jüriöö kolhoos, esimees Eduard Ruut, keda hüüti Kepsu Eediks [Ülejõel], ja Ühismeel, esimees Osvald Tiik [Väos], läks elu raskemaks, sest need majandid polnud nii heal järjel. Pidude traditsioon jätkus, neid peeti nüüd Topil (alevikus, praeguse Jaama tn ääres), kus oli ka ühinenud kolhoosi kontor.

Raul Kruuk, poeg: Laps ei saa omale vanemaid valida. Samal ajal on küllalt oluline, millisesse perekonda ta sünnib. Isa pidi juba 18-aastase noormehena võtma üle Soone väiketalu peremehe õigused ja kohustused, sh ka vanaema Anu ülalpidamise, kuna vanaisa Jaan suri. Mina saan ütelda, et sündisime vend Valteriga heasse perekonda. Isa on ise rääkinud, et nii Soonel kui ka hiljem Nõol ei olnud toiduga probleeme. Probleemiks olid riided, jalatsid ja muu igapäevaeluks vajalik. Nende ostmiseks oli vaja raha, mida teeniti peamiselt aiapidamise ja korvide punumisega. Aiasaadused ja korvid viidi rongiga linna müügiks ja piletiraha kokkuhoidmiseks tuldi koju tagasi jalgsi. Pidev rahapuudus sundis koduses majapidamises leidlik olema ja mis vähegi võimalik kodus ise tegema. Sellega arenes käte osavus, mida ta ka meile vennaga pidevalt õpetas. Rahapuudus sundis teda ostma osa majapidamiseks vajalikke tööriistu ühiselt koos naabritega. Sellega arenes organiseerimisoskus. Ka hobustega piima Tallinnasse viimine korraldati ühiselt koos naabritega.

Isal tuli noorpõlves leppida ainult 3-klassilise haridusega ja ta tunnetas pidevalt oma vähest haridust. Olen tänulik, et mulle anti võimalus õppida. Lagedil lõpetasin seitse klassi ning kui läksin linna keskkooli, otsis isa mulle võimaluse vajadusel ühe perekonna juures ööbida. Isa soovitusel valisin edasiõppimiseks Eesti Põllumajanduse Akadeemia mehhaniseerimise teaduskonna. Keskkooli kuldmedaliga lõpetanu kohta oli see tavatu otsus, sest EPA polnud toona eriti populaarne. Praegu võin kinnitada, et minu valik ja isa soovitus olid õiged.

Isast on mul kõige paremad mälestused. Kahju on sellest, et ta ei saanud kõiki oma võimeid rakendada. Minu arvates oli selle peamine põhjus see, et tal polnud nooruses võimalik saada piisavalt haridust.

Raivo Kruuk, pojapoeg: Elasin koos vanaisa ja vanaemaga kuni sõjaväkke minekuni, st aastatel 1968−1987. Kuna vanemad käisid linnas tööl ja Lagedil lasteaeda polnud, siis minu koolieelne aeg mööduski vanavanemate hoole all. Esimene asi, mis vanaisast meenub, on see, et söömine oli püha toiming. See toimus kolm korda päevas ja kindlatel kellaaegadel. Kui söök õigeks ajaks laual polnud, pööras vanaisa ringi ja see söögikord jäi tal vahele. Samuti oli meile õega selge, et toiduga ei mängita ja toit süüakse alati lõpuni. Vanaisal olid alati kindlad reeglid paigas.

Samuti sain vanaisalt õpetust, et oma tegemistes peab olema kokkuhoidlik ehk õigem oleks öelda säästlik. Parim näide on käte pesemine. Käte seebitamise ja hõõrumise ajaks tuli veekraan kinni keerata. Lisaks säästlikkusele oli siin teine põhjus ilmselt see, et kogumispütt liiga kiiresti täis ei saaks. Vanaisalt sain palju õpetust erinevate tööde tegemiseks, eriti puutöö vallas. Tänase päevani on alles vanaisa tööriistu, millel on nüüd pigem emotsionaalne väärtus. Talvepuude varumisel tegime jõe ääres nn hooldusraiet. Seal õpetas vanaisa, et nõrgad ja äbarikud puud peavad koha loovutama tugevatele.

Oma tegemistes lähtus vanaisa alati põhimõttest, et tark ei torma. Kui ta midagi tegema hakkas, siis mõtles kõik tegevused põhjalikult läbi ja alles seejärel alustas tööga. Sellega erines ta minu isast, kes oma tegevused paberil „läbi mängib“. Nende kahe mehe erinev lähenemine tulenes haridustasemest. Isal on kõrgharidus, vanaisa oma kolmeklassilise haridusega pidi lähtuma talupojatarkusest. Kuigi vanaisa mõtles enne mingit tööd või tegemist selle oma peas põhjalikult läbi, kuulas ta ka teiste arvamust ja võttis hea mõtte arvesse.

Suurematel kodutöödel, nagu näiteks kartulivõtt, heinavedu, küttepuude tegemine, harjutati ka meid õega varakult jõukohaselt kaasa lööma. Heinaveol oli aga kogu pere väljas, selleks tuli laenutada hobune, hiljem auto, sest siin maksis veovahendi kasutustund.

Vanaisal oli „võrr“ ehk 125 cm³ töömahuga mootorratas ilma tagumiste amortisaatoriteta, kolmnurkse vedrusadulaga ja pakiraamiga tagumise ratta kohal. Oi kui mõnus oli seda näppida. Eriti kihvt oli, kui vanaisa mu kütusepaagi peale istuma pani ja sõidutas nii, et tuul kõrvus vuhises!

Mäletan, et lapsepõlves sörkisin enamuse ajast vanaisa sabas. Oli põnev tähele panna, mida ja kuidas vanaisa tegi. Kindel rituaal oli vanaisa süles „Aktuaalse Kaamera“ vaatamine. Selle saate vaatamine on kuni tänaseni kindlalt minu päevakavas.

 

Rein Karm

Lagedi ajaloohuviline

aprill 2016