Ott Kangilaski

Ott Kangilaski

14.06.1911−28.04.1975

 

Ott KangilaskiOtt Kangilaski sündis 14. juunil 1911. aastal Viljandimaal Viljandi vallas Verilaske külas taluperemehe kolmanda pojana. Koolitee algas kohalikus Arumetsa algkoolis ja jätkus Tartu poeglaste reaalgümnaasiumis. Aastatel 19311935 jätkusid õpingud Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas kunsti- ja kirjandusajaloo erialal. Paralleelselt alustas Kangilaski  1934. aasta sügisel õppimist Kõrgemas Kunstikoolis Pallas graafika erialal. Halveneva tervise tõttu katkesid õpingud mõlemas koolis. Pikk, kõhn, kesiselt toituv tudeng haigestus tuberkuloosi ning selle laastava haigusega võitles kunstnik 41 aastat, kuni surmani.

 

1940. aastal avanes Ott Kangilaskil võimalus jätkata õpinguid Konrad Mäe nimelises Kõrgemas Kunstikoolis ja 1943. aastal lõpetas ta kõrgemad kujutava kunsti kursused graafika alal.

 

Aastatel 19431948 elas Ott Kangilaski sünnikodus Verilaskel ja seejärel 27 aastat Lagedil,  president Konstantin Pätsi venna Voldemar Pätsi maakodu taga, väiksemas elumajas Külma pargis (praeguse Eesti Vabadusvõitluse Muuseumi peahoonest veidi edasi ja vasakule, nüüdseks on see hoone pisut ümber ehitatud). Voldemar Päts põgenes Teise maailmasõja ajal Kanadasse, Nõukogude võimuorganid otsustasid tühjaks jäänud majja rajada kunstnike puhkekodu ja eelnimetatud väiksem maja sai Ott Kangilaski elamuks.  On omamoodi sümboolne, et Voldemar Pätsi kui kunstiinimese kunagises kodus on saanud kultuurihõng edasi elada – ka seal praegu tegutsev vabadusvõitluse muuseum, Johannes Tõrsi eramuuseum, on osa Eesti kultuurist.

Ott Kangilaski armastas väga loodust. Koos abikaasa Leida Kangilaskiga                              (02.06.1911−13.08.1981) istutasid nad Külma dendroparki juurde uusi puid ja põõsaid, mida seal nüüd on üle saja liigi. Oma paljudelt matkadelt tõi kunstnik alati kaasa huvitavaid puu- ja põõsaliike. Kogu maja ümbrus oli kaunistatud sõpradest skulptorite töödega. Kuna suures pargis tuli teha kevadel ja sügisel hooldustöid,  pakkus toonane Lagedi kooli direktor Sven-Allan Sagris kunstnikule õpilaste abi. Nii algas aastaid kestnud ühistöö, õpilased osalesid lehtede riisumisel ja puude hooldamisel. Pargi hooldamisel oli korraldatud lausa klassidevaheline võistlus. Arvestades Lagedi kooli abi Ott Kangilaskile Külma dendropargi hooldamisel anti 31. mail 1985 Lagedi kooli pioneerimalevale Ott Kangilaski nimi.  Üks tollane õpilane, Ahti Kern, jätkas Kangilaski abistamist pikka aega, kuni kunstniku abikaasa Leida surmani.

Eriti põnevaks tegi Kangilaskide juures käimise see, et nende köögis elasid suvel pääsukesed. Kevadel tehti köögi õhuaken lahti ja see seisis nii sügiseni. Köögi seintele olid tehtud puust alused nii pesadele kui ka neist allapoole, lindude väljaheidete jaoks. Kui kevadel mõni uustulnuk ei julgenud algul kööki lennata, näitasid „vanad kalad“, et karta pole midagi. Nii jõid Kangilaskid kohvi, pääsukesed tiirlemas laua ümber. Siit ka seletus, miks Ott Kangilaski hauakivil Tallinna Metsakalmistul on kujutatud kahte lendavat pääsukest.

Ott Kangilaski sage külaline oli kirjanik Friedebert Tuglas, kellega koos istuti õuekamina juures. Tänutäheks kinkis kirjanik peremehele kaminakivi kirjaga: „F. Tuglas tegi tule, Elo kohvi. 3. juuli 1963“. Praegu on see kivi leidnud koha siin asuva vabadusvõitluse muuseumi pargis, Lihula ausamba juurde viiva tee ääres.

Ott Kangilaski oli mitmekülgne kunstnik, aga ka publitsist. Ta on illustreerinud raamatuid, loonud eksliibriseid, aga avaldanud ajakirjanduses ka följetone ja karikatuure ning kirjutanud lasteraamatuid. Peamiselt oli ta graafik, valdavalt kajastades Eestimaa loodust. „Kalevipoja“ illustratsioonide eest sai ta 1950. aastal Eesti NSV riikliku preemia (koos A. Hoidre ja R. Sagritsaga). Eesti NSV Kultuuriministeeriumi aukirjaga autasustati Ott Kangilaskit 14. juunil 1971. aastal. 1975. aastal anti Ott Kangilaskile Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetus.

1944. aastast alates oli Ott Kangilaski Eesti Kunstnike Liidu liige. Samuti osales ta 1966. aastal Eesti Looduskaitse Seltsi asutamises ja oli selle auliige. Ta oli Eesti kunstiteadlase Jaak Kangilaski ja etnograaf Epp Kangilaski onu.

Kunstiajaloo professor Jaak Kangilaski tõdeb: „Pärast Oti noorpõlve pidi tema kunstilooming arvestama nõudmistega, mida võõrvõimud eesti kunstile esitasid. Eriti rasked eesti kunstile ja ka Otile olid aastad 1948–1955, kui valitses ülikitsas arusaamine realismist ja oli keelatud isikupärane stiil. Oma kunstnikutee alguses Eesti Vabariigis oli Otti huvitanud  fantastika ja eksootika ning erinevate graafikatehnikate omapära. Sel ajal olid Otile tähtsad sõprussuhted Arbujate rühmitusse kuulunud luuletajatega ja ta illustreeris Heiti Talviku ja Betti Alveri luulekogusid.  Oti kõik need huvid ja  eeldused pidurdusid nõukogude ajal. Graafika trükitehnikad kuulutati realismile sobimatuks ja graafikute peamiseks töövahendiks pidi saama joonistus, mida püüti viimistleda peaaegu fototaoliseks. Kunstnike isiklikku käekirja peeti kodanliku individualismi avalduseks ja seda püüti välja juurida, pannes kunstnikke töötama kollektiividena. Kõik kunstnikud, kes said edasi töötada, pidid selliste nõudmistega mingil määral kohanema. Seda tegi ka Ott, kuid ta oli üks väheseid, kes ei loobunud sügavtrüki tehnikatest ja kohe, kui olud pisutki lahedamaks muutusid, oli ta esimesi, kes erinevate tehnikate võimalusi kasutama ja levitama hakkas. Ott oli graafika eksperimentaalateljee üks asutajaid ja avaldas koos Evald Okasega raamatu „Sügavtrükitehnikad“.  Mitmekesistus ka tema teoste temaatika, sellesse kuuluvad Eesti loodus, linnud ja loomad, eesti rahvaluule, aga ka huumor ja satiir. Väga  populaarsed olid ja on Oti graafilised lehed, mis kujutavad Kalevipojaga seotud paiku Eestis ja paljusid teisi  loodusvaateid. Vahest  kõige laiemalt on tuntud tema südamlikud illustratsioonid lasteraamatule „Vaat mis juhtus“, mille loomise eelduseks oli Oti loodusetundmine ja loodusearmastus. Ott Kangilaski oli üks neid kunstnikke, tänu kellele graafikakunst muutus Eestis rahvaomaseks ja massiliseks.“

Erudeeritud isiksuse ja tunnustatud kunstniku  95. sünniaastapäevaks raamisid Lagedi kogukonna aktivistid Rae vallavalitsuse abiga valiku tema graafilistest lehtedest ja see rändnäitus seati üles valla suurematesse keskustesse. Kunstniku 100. sünniaastapäeva puhul oli sama ekspositsioon Rae kultuurikeskuse fuajees ja seda sai näha kogu  2011. aasta suve jooksul.

2006. aasta veebruarikuu Rae Sõnumites tõdes Sven-Allan Sagris, et kuna Kangilaskidel lapsi polnud, on suure osa tema loomingu saatus kahjuks teadmata. Õnneks ei kao kuhugi raamatute illustratsioonid. Rae valla ja eriti Lagedi rahvas peab meeles, et kogu vabariigis tuntud vabadusvõitluse muuseumi kõrval asub majake, kus elas ja töötas kümneid aastaid Eesti oma ajastu tuntumaid graafikuid Ott Kangilaski.

Järgnevalt meenutusi Ott Kangilaski vennapojalt Jaak Kangilaskilt, samuti mõnelt endiselt ja praeguselt Lagedi inimeselt.

Jaak Kangilaski:

„Onu Oti kodus Lagedil olin sage külaline. Otil endal lapsi polnud ja küllap soodustas see meie lähedust. Ajast enne keskkooli, seega enne 1955. aastat, mäletan eriti paadisõite Pirita jõel ja õngitsemist. Jõe vesi ulatus siis kõrgemale ja kalu oli mitmesuguseid. Oti paat oli suur, aga mulle meeldis sõuda ja Ott loovutas aerud tihti minule. Tema tervis ei lubanud pingutusi ja kui me koos kõndisime, pidi ta aeg-ajalt istuma ja puhkama. Kodus mäletan teda enamasti laias voodis, kus ta patjade najal sai olla pooleldi istukil. Jalgade juures magas tal koerake. Selles asendis võis ta tundide kaupa lugeda või joonistada. Joonistamiseks oli vaja paberile alust ja selleks oli paksust vineerist suur tahvel, mis toetus tõstetud põlvedele. Oti raamatukogu oli väga rikkalik. Ott oskas vabalt saksa ja soome keelt, aga luges ka inglise ja prantsuse keeles. Vene keelt ta aga peaaegu ei osanud. Tundsin aukartust, sest esialgu oli minu keelteoskus kasinam ja pidin piirduma põnevate illustratsioonide vaatamisega. Raamatukogu täiendas Ott peamiselt antikvariaatidest ja välismaa, eriti Soome sõprade abiga. Hiljem olen taibanud, et Oti üld- ja eriti humanitaarharidus oli laiem ja sügavam kui enamikul tema kunstnikest kolleegidel. Ott oli ju kõrvuti kunstiõpingutega õppinud ka Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas. Ta meenutas uhkusega, et oli teinud kirjandusajaloo neli tundi kestnud eksami Gustav Suitsule.

Kui olin keskkooli viimases klassis, muutus meie suhtlemine veel tõsisemaks, sest Otti huvitas, mida ma kavatsen edasi teha. Ta oli näinud minu karikatuurseid joonistusi, mida olin hooletult sirgeldanud oma vihikute ja õpikute servadele ja mujale. Oti arvates oleksin pidanud edasi kunsti õppima ja tema survel läksin Eesti Riikliku Kunstiinstituudi (ERKI) ettevalmistuskursustele, ise kõheldes. 1958. aastal oli ERKI direktor veel F. Leht, kes oli toodud Moskvast Eestisse sotsialistlikku realismi juurutama. Tema juhitud komisjon mind eksamitele ei lubanud ja kergendustundega läksin Tartusse ülikooli. Ajaloo irooniaks võib pidada, et 31 aastat hiljem valiti mind ERKI rektoriks. Tollal Ott leppis varsti minu valikuga ja algas meie ühistöö, mille üheks tulemuseks oli „Kunsti kukeaabits“ – raamat, mis tänaseks on muidugi vananenud, kuid sel ajal, kui informatsiooni maailma uuemast kunstist oli armetult vähe, aitas kunstitundmist levitada. Meil oli palju teineteisele pakkuda ja meil oli veel koostööplaane, kuid Oti surm lõpetas kõik selle. Kahjuks ei jäänud minule ka Oti töid ega raamatuid, kuigi ta oli olulise osa neist minule lubanud.“

Anneli Kass (snd Kööp), elupõline Lagedi elanik, Lagedi kooli õpilane aastatel 1953−1960:

„Minu lapsepõlvekodu asus Külma pargist umbes 500 meetri kaugusel. Kuna Kangilaskidel lapsi polnud, siis olid ümberkaudsed lapsed nende kodus alati teretulnud, mina nende hulgas. Lapse silmade läbi olid Kangilaskid harmooniline pere,  jutuajamistel täiendasid teineteist. Pererahvas tundis elust mõnu, vahel lebasid nad niisama päikese käes.

Mäletan, et Ott oli muhe papi – nägu oli alati nalja täis, ka lastele tegi ta alati nalja. Samuti oli ta hea jutupaunik. Tema lugusid saab lugeda 1968. aastal ilmunud följetonikogust „Jutulõng“. Otile meeldis tuul ja puude kohin. Ta võis tundide kaupa ühe koha peal seista ja suurte puude kohinat kuulata. Põlispuud olidki üheks põhjuseks, miks Kangilaskid Lagedile elama tulid. Ott armastas käia õngitsemas. Tal oli mingi endine laeva päästepaat, kolme paari aerudega, hästi kerge.

Kohalike elanikega Kangilaskid eriti ei suhelnud. Aga meid, kohalikke lapsi, kasutas Ott oma töödes vahetevahel prototüüpidena. Näiteks olime meie – mina, Mare Pärn (nüüd Malts) ja Tiiu Tiitus (pärast abiellumist Hilep) – A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ esimeses osas (Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1952) roigasaia alt ronimise pildi prototüüpideks. Tegelikult ronisime okastraadi alt lõpmatuseni edasi-tagasi ja kunstnik joonistas, kuidas me seda tegime. Mare mäletab, et seal oli ka paras veelomp! Ott Kangilaski enda kirjutatud värsiraamatus „Kui ma olin väiksekene“ ühel illustratsioonil poseerin mina koos kassiga. Epp ja Jaak Kangilaski käisid ka aeg-ajalt suviti Lagedil, Jaaguga olen isegi „hobust“ mänginud.

Mäletan, et 50ndate aastate keskel oli Lagedi koolis mingi pidulik üritus, kus Ott Kangilaski sõna võttis ja kinkis koolile oma graafilise lehe „Kalevipoeg“. See rippus saalis vähemalt meie koolilõpetamiseni.

Majapidamise eest hoolitses peamiselt Oti abikaasa Leida, kes hankis ka uusi põnevaid istikuid parki. Tundub, et Leidal oli ka näitlejaverd – kõikidesse oma vestlustesse elas ta täiega sisse ja esitas neid kui etteastet.  Mare mäletab, et ka lastel hoidis ta silma hoolega peal.

Üldteada on tõsiasi, et suviti elasid Kangilaskide köögis pääsukesed. Pääsukeste pesad olid mõlema köögiakna kohal. Sisse ja välja lendasid pääsukesed ühe, kogu suve avatud õhuakna kaudu. Akende alla olid paigutatud raamid, mille peal olid ajalehed, mida aeg-ajalt vahetati. Ühel aastal oli seal ka albiinopääsukese poeg – geenivääratusega valge pääsuke –, kes järgmisel aastal millegipärast tagasi ei tulnud.

Alati olid Kangilaskidel koerad, algul suured, aga mida vanemaks Kangilaskid jäid, seda väiksemad.

Kangilaskid armastasid hästi süüa. Külma pargi rippsilla läheduses, praeguse Kangilaski tänava ääres oli kolhoosi kanala, kust osteti söögiks noori kukkesid. Nende peres oli vahvlimasin, tolle aja kohta haruldus, ja pühapäevahommikuti pakuti pannkookide asemel vahvleid.

Kangilaskid elasid Külma pargis, peamajast tagapool asuvas väiksemas majas. Selle oli Voldemar Päts ehitanud oma tütrele. Peamaja (härrastemaja) ja Leivajõe vahel oli abihoone (laut), mille teisel korrusel, kuhu viis järsk trepp, oli ühetoaline korter talitaja jaoks (praegu on seal meremuuseum). Kangilaskide ajal elas seal meie klassiõde Ülle Viilup oma ema, isa ja noorema vennaga. Abihoone oli U-kujuline, avatud külg Kangilaskide maja poole, st lõunasse. Abihoone siseõue oli ehitatud kasvuhoone. Kasvuhoonest jõe poole jäävas tiivas oli Kangilaski suvine ateljee. Ateljeest raudtee poole jäävas abihoone osas (või ateljee taha jäävas osas) oli Kangilaskide laut. Seal peeti kanu ja isegi siga. Peeti ka kalkuneid, kuid need olid maja keldris (praegune esimene korrus, tol ajal kasutati elamiseks ainult teist korrust). Peamaja eest ja abihoone raudteepoolse külje kohalt viis kivist kaarsild üle Leivajõe. Praeguse Leivajõe silla kohal oli ka mingi sild, aga seda kasutasid ainult Emilie Pärn (elas Külma pargi lähistel) ja tema vend Juhan Neerot, kes vedasid üle selle silla hobusega heinu.

Kangilaskide maja ja Leivajõe vahel oli välikamin, kus pererahvas võõrustas külalisi, eelkõige kunsti- ja kirjandusrahvast. Kirjanik Friedebert Tuglas ja tema abikaasa Elo kinkisid pererahvale asjakohase tekstiga kivi. Mare mäletab, et ka Tiit Kuusik on oma lauluga pererahvast ja külalisi aeg-ajalt lõbustanud.

Jõe ääres on Pätsu ajast tänaseni säilinud saun. Elumaja ja abihoone vahel oli väike tehistiik, betoonist valatud servadega, kivist istepingi ja roosa põhjaga. Vett tavaliselt tiigis polnud.

Peale Oti surma hakkas ka Leida tervis halvenema. Üha sagedamini võis siis Kangilaskide majas kohata Maia Luugust, kes oli olnud Lagedi jaamas piletilaekur. Proua Maia oli Leidale seltsiliseks ja abistajaks, tänapäeva mõistes vabatahtlik sotsiaaltöötaja. Looduskaitse seltsi kaudu, mille asutaja ja hiljem auliige Ott oli, saigi alguse Maia Luuguse sõprus Leidaga juba Oti eluajal. Ühena vähestest Kangilaskide suhtlusringi kuuluvatest kohalikest elanikest oli Maia sagedane külaline ka Kangilaskide kaminaõhtutel.“

Hilja Hiiemets (snd Luugus), Lagedi kooli õpilane aastatel 1958−1968:

„Pirita ja Leivajõe vahel asuval alal oli Kangilaskide suvekodu ja selle ümber kaunis Külma park. Parki hooldasid mitteametlikult Ott ja Leida Kangilaski. Lagedi koolil oli hea tava käia Külma pargis koristustöödel. Olin siis V klassi õpilane ning mitmel meie klassi õpilasel tekkis tahtmine sagedamini pargis abiks käia. Korjasime mahalangenud oksi, riisusime kuivanud lehti. Meiega tegeles enamasti proua Leida. Lisaks tööle istusime tihti ka Kangilaskide ilusas koduaias  tulekolde juures. Sinna oli toodud palju huvitava kujuga kivisid, üks neist meenutas rehepapi nägu. Istusime tule juures, jõime teed ja ajasime juttu. Proua Leida rääkis meile palju loodusest, tutvustas huvitavaid taimi. Nende koduaias kasvas näiteks üks ilusamaid orhideesid – kuldking –, keda kutsuti ka kukulinnu pätiks, sest ilmselt kasvas seda lille rohkesti Muhumaal. Kevadine esimene õitseja on must lumeroos, ka seda lille nägin esmakordselt Kangilaskide aias.

 

Käisime Külma pargis pea iga nädal. Minuga koos käisid pargis veel minu õde Ene Luugus (praegu Mandre), Tamara Štšeglova (praegu Rebane), Galina Savenkova (praegu Korts), Ahti Kern ja Jaak Tiik. Meie teel oli aga takistus − taluõuede suured koerad, kes tihtipeale olid ketist lahti pääsenud ning haukusid meie peale. Kurtsime oma muret ja saime proua Leida käest hea õpetuse: ära karda koera, vaata talle otsa ja käsi koju minna, sest peremees ju ka käsib koeral koju tagasi minna. See õpetus toimis suurepäraselt − koer vaatas juhmi näoga meile otsa ja lonkis oma aeda.

 

Väga põnev oli kevaditi oodata pääsukeste tulekut. Nende jaoks oli Ott ehitanud spetsiaalse väikese õhuakna, mis oli varakevadest alati avatud. Ja igal kevadel tulid pääsukesed ning sädistasid rõõmsalt nende köögis söögilaua kohal lambi peal kiikudes. Pesad olid ehitatud soojamüüri äärde.

 

Leida ja Ott Kangilaski olid aktiivsed looduskaitse seltsi liikmed. Korraldati ekskursioone Eesti kaunitesse kohtadesse, tihti kaasnesid ekskursiooniga ka väikesed koristustalgud või metsa istutamine. Nii olen minagi Pirita-Kose piirkonnas metsa istutanud. Looduskaitse seltsiga liitus ka meie ema Maia Luugus. Sealt sai alguse tema sõprus Kangilaskidega.“

 

Ahti Kern, Lagedi kooli õpilane aastatel 1958−1968:

 

„Mäletan, et Ott Kangilaski oli heatahtlik ja sõbralik vanahärra. Oli vaikne ja väikse jutuga mees, rääkis rahuliku, meeldiva ja vaiksemapoolse häälega. Ott oli väikselt ka kalamees,  armastas varahommikul kalal käia. Kui just eriti ei näkanud, siis vähemalt kass sai hommikusöögiks värsket.

 

Kui pererahvas hakkas kohvi jooma, siis kutsuti ka mind alati kohvile, sõltumata sellest, kas pererahval olid külalised või ei. Põhiliselt oli külaliseks kunstirahvas. Suviti käis nende juures sageli abikaasa Leida õde lastega. Oti enda sugulased käisid Lagedil harvemini.

 

Aitasin Kangilaskidel parki hooldada ja peale Oti surma tema abikaasal küttepuid teha.  Vahetevahel aitasin kunstnikul graafilisi lehti läbi trükipressi vändata. Samuti olen graafilistele lehtedele pildiraame valmistanud ja aidanud pilte raamida, mis seejärel müüki läksid. Peale Kangilaski surma sain tänutäheks valiku tema graafilistest lehtedest – osa nendest said raamitud ja need on välja pandud kunstniku  sünniaastapäevadel  Rae valla erinevates paikades.

 

Veel mäletan, et kõige rohkem on pererahva elamises, nii köögis kui ka tubades, olnud seitse peret pääsukesi. No küll siis oli seda siutsumist ja sagimist! Ühel kevadel tegi üks pääsupaar pesa köögikamina peal olnud seenepurgi peale. Selle ehitamine olevat käinud nii kiiresti, et pererahvas märkas pesa alles siis, kui pesa oli valmis.“

 

Rein Karm

Lagedi ajaloohuviline

Mai 2016