Riina Noor

Riina Noor

Riina NoorRiina Noor (neiuna Kuusk) sündis 2. novembril 1943. aastal Lääne-Virumaal Küti vallas Voore külas. Alghariduse sai ta kodukohas, Kulina 7-klassilises koolis, keskhariduse Viru-Jaagupi keskkoolis. Aastatel 1962–1967 õppis Riina Tallinna Pedagoogilises Instituudis (nüüd Tallinna Ülikool), mille lõpetas joonistamise, joonestamise ja tütarlaste tööõpetuse õpetaja kutsega.

1964. aastal abiellus Riina Ülo Noorega. Elati algul koolimajas, aga pärast armeeteenistusest vabanemist 1967. aastal tuli Ülo A. Sommerlingi nimelisse sovhoosi tööle ja sovhoos andis 1968. aastal noorele perele Lagedil kahetoalise korteri. Kolmetoalisesse korterisse samas majas koliti 1980. aastal.

Riinal ja Ülol on kaks last. Vanem tütar Liivi Pihlasalu on õppinud raamatupidamist ja töötab Pärnu Taluliidus maaettevõtluse nõustajana ning finantsmajanduse konsulendina. Noorem tütar Eve Kaaret käib ema jälgedes: on Eesti Kunstiakadeemia õppejõud ja on olnud samal ajal ka 19 aastat Lagedi kooli kunsti- ja nahakunsti ringi õpetaja-juhendaja.

1966. aasta septembris luges Riina Noor instituudi ühiselamu teadetetahvlilt kuulutust, et Lagedi kool vajab joonistamise, joonestamise ja tütarlaste tööõpetuse õpetajat. Nii sattuski Riina Lagedile ja asus Lagedi koolis tööle 1. oktoobril 1966. Sven-Allan Sagris kirjutas 2006. aasta novembrikuu Rae Sõnumites: „1. oktoobril 1966. aastal sisenes värskelt õpetajakutse omandanud Riina Noor Lagedi kooli. Tuli selleks, et jääda. Jääda tööle kunsti, joonistamise ja tütarlaste käsitöö õpetajana. Nüüd on Riina õpilaste hulgas juba endiste õpilaste lapsed…“. Tollal oli Riina nii õpetaja kui ka üliõpilane, lõpetades oma õpinguid kõrgkoolis: jäänud oli veel kuulata viimased loengud, teha ära pedagoogiline praktika ja kirjutada diplomitöö.

1. septembril 1987 edutati Riina Noor Lagedi kooli õppealajuhatajaks. Seda tööd tegi ta väikese vaheajaga kuni pensionile jäämiseni 5. märtsini 2012, kokku 21 aastat. Õpetajastaaži kogunes peaaegu 46 aastat ja seda kõike Lagedi koolis.

46 tööaasta jooksul on Riina Noor pidanud tähtsaks Lagedi kooli toimimist põhikoolina, õppetöö kõrget kvaliteeti ja head korraldust, oma kooli maine, traditsioonide ja järjepidevuse hoidmist, avatud ja positiivse õhkkonna loomist. Samuti on ta  pidanud oluliseks koolielus tekkinud probleemide võimalikult kiiret lahendamist ning kooli rolli kohaliku elu keskusena. Riina jaoks oli tähtis oma aine propageerimine aineringides ja igakevadine näituste korraldamine. Riina ainekabineti sisustamine ja õppevahendite süsteemi loomine tõi koolile korduvalt sotsialistliku võistluse võite. Võitjaid autasustati autoostu lubadega. 1977. aastal eraldati ka tublile õpetajale Riina Noorele sõiduauto „Zaporožets-968“ ostuluba.

Riina on ennast pidevalt täiendanud erinevatel kursustel ja koolitustel. Tema esimeseks täiendkoolituseks oli vanempioneerijuhiks õppimine ja mõned tööaastad selles ametis. Pioneerijuhi tööd võib võrrelda praeguse huvijuhi tööga. Kui palju noorte huvitegevuses toona poliitikat oli, sõltus pioneerijuhist. Igal aastal olid suuremateks üritusteks  oktoobrirevolutsiooni aastapäeva tähistamine piduliku koondusega ja talvine suusamatk Nõukogude armee aastapäeval Vaskjalas asuva mälestuskivi juurde. Kevaditi tähistati piduliku koondusega pioneeriorganisatsiooni aastapäeva Lagedi mõisa pargis asuva mälestusmärgi juures, kus võeti vastu ka uusi pioneere. Maikuus toimus suur maastikumäng, kus kasutati talvel õpitud salakirju ja teisi pioneeritarkusi, nagu morse, teemärgid, pioneerisõlmed jne. Suvise koolivaheaja alguses oli telklaager. Laagris õpiti, kuidas looduses hakkama saada. Õpiti telgi ülespanekut, lõkke tegemist, toidu valmistamist lõkkel. Laager ei möödunud ööhäireta ja lõkkeõhtuta. Laagris oli tähtsal kohal sport ja isetegevus, taimede tundmaõppimine, meisterdamine ja joonistamine, liivalosside ehitamine ja muu tegevus. Tähtis koht  pioneeritöös oli riviõppustel ja võistlustel nii kooli kui ka rajooni (praeguse maakonna) tasemel. Läbi õppeaasta oli pioneeride ülesanne õpetada nooremaid, tollal oktoobrilapsi.

Esimestel tööaastatel sai Riina Õpetajate Täiendusinstituudis oskusi,  kuidas õpetada oma õppeainet algklasside õpilastele. Kursuste sisuks oli kahe õppeaine (kunstiõpetus ja tööõpetus) liitmine, mille nimeks sai kunstiõpetus. Riinast sai aastateks algklasside kunstiõpetaja,  tunde tuli tal anda esimesest kuni viimase klassini.

Kunstiõpetajana on Riina end täiendanud Vabariiklikus Õpetajate Täiendusinstituudis kunstiajaloo alal. Kultuuriajaloo õpetaja lisaeriala omandas ta Tallinna Pedagoogilise Instituudi Täiskasvanute Hariduskeskuses 1996. aastal. Käsitööõpetajana on Riina osa võtnud nii heegeldamise, kudumise kui ka tikkimise kursustest. Kursustel pandi suurt rõhku õpetamismetoodikale. Näitus „Õppekava praktikas“, mis toimus  2000. aasta aprillis Tallinnas Raadiku tänava õppekeskuses, oli Lagedi kooli metoodilise töö heaks näiteks. Riina Noor pani välja heegeldamise metoodilised õppevahendid klasside lõikes ja esitles esimest almanahhi koos originaalpiltidega. Õpetaja Pilvi Leemets eksponeeris arvutialaseid õppevahendeid.

Lagedi koolis pandi alus arvutite kasutamisele 1990ndate aastate keskpaigas. Riina võttis osa nii koolis kui ka väljaspool kooli korraldatud kursustest ja kasutas arvutit igapäevatöös. 2003. aastast alates on Riina juhtinud Lagedi koolis keskkonnaprojekti “Ökokratt” ja käinud palju keskkonnaalastel koolitustel. Ökokratt tegutses koolis ligi kümme aastat.

Õppealajuhataja amet vajas uusi ning värskeid teadmisi ja tõi endaga kaasa pidevat enesetäiendamist, kaalukaim neist õppekavakoolitus.

Lisaks õpitud erialale on Riina õpetanud veel füüsikat, keemiat, eesti keelt, ajalugu, vene keelt, geograafiat, bioloogiat.

Seitse aastat on Riina Noor olnud kooli ametiühingu komitee esimees ja kooli kroonikakirjutaja, jätkates Sven Sagrise ja Endel Lepiku tööd. Aastaid on Riinal tulnud õpetada ka tsiviilkaitset (praegu kodanikukaitse) ja korraldada ülekoolilisi tsiviilkaitseõppusi.

Kõigil kooli pidulikel üritustel ja ka muudel tähelepanuväärsetel sündmustel oli Riinal fotoaparaat kaasas. Huvi fotograafia vastu oli tingitud soovist jäädvustada kooli elu piltidesse. Pildistamises on ta iseõppija. Tänu Riina kunstnikusilmale on tema pildid alati hästi kadreeritud ja neis on oma sõnum.

Suureks väljakutseks ja tunnustuseks oli Riina Noorele Harju maakonna kunstiõpetajate ainesektsiooni juhtimine 25 aasta jooksul. .Selle ametiga kaasnes õpetajate enesetäiendamise, maakonna ja vabariigi õpilastööde näituste ning kunstiolümpiaadide korraldamine. Maakonna kunstihuviliste õpetajate ja õpilaste liitmiseks jõudis Riina läbi viia 13 laagrit Eestimaa erinevates paikades, kus enamasti elati telkides. Olgu mainitud, et 1991. aasta laager toimus Antsla kultuurimajas, kus võeti vastu ka teade Eesti iseseisvuse taastamisest. Laagrites valminud töödest pandi kokku näitused, mis olid algul üleval laagripaigas, hiljem ringlesid neist huvitatud koolides ja mujalgi. Lisaks on tehtud kaks ülevaatenäitust. Esimene toimus huvikeskuse Kullo lastegaleriis Tallinnas ja teine Harjumaa Muuseumis Keilas 1999. a detsembris. Riina kuulus samal ajal ka maakonna käsitööõpetajate aktiivi. Käsitööõpetajate aktiivi kohustuseks oli samuti näituste ja olümpiaadide korraldamine.

Riina Noor on Eesti Kunstiõpetajate Ühingu liige aastast 1997. Ühingu liikmena on ta osa võtnud paljudest Eestis toimunud üritustest, samuti õppereisist Soome 1997. aastal.

Vabariikliku atesteerimiskomisjoni otsusega omistati 17. juunil 1982 Riina Noorele õpetaja ametijärk. Hiljem anti ametijärkude omistamise õigus koolidele ja Lagedi Põhikooli atesteerimiskomisjoni 1997. aasta 25. veebruari otsusega anti Riina Noorele vanemõpetaja ametijärk, mida tuli iga viie aasta järel uuendada. Nii omistati talle ka 2002. ja 2007. aastal vanemõpetaja ametijärk. Riina oli seega 15 aastat vanemõpetaja. Vanemõpetajana on Riinal tulnud retsenseerida Maie Steinbergi raamatuid “Meisterdamine I” ja “Meisterdamine II”. Selle töö usaldas talle kirjastus Koolibri.

Riina Noor on olnud ka aktiivne külaelu edendaja. Olgu tegemist kogukonna koosolekute ettevalmistamisega ja läbiviimisega või muu külaüritustega, alati on Riina alati oma õla alla pannud. Juba noore õpetajana aitas Riina korraldada Lagedi käsitööhuviliste näitust, mis oli väljas koolimajas ja mille eestvedaja küla poolt oli toonane raamatukogu juhataja Aino Talvik. Kui 1989. aastal alustati Lagedi koolimajas kohvikklubi õhtute korraldamisega, oli Riina üks initsiaatoritest. Kahjuks vajusid need õhtud  mõne aasta pärast ära, sest inimestel oli rohkesti tegemist oma probleemidega.

Riinal on olnud tähtis roll kooli aastapäevade -vilistlaste kokkutulekute ettevalmistamisel. 1990. aastal andis kool aastapäevaks välja oma esimese voldiku, mille koostas Riina Noor ja kujundas tema tütar Eve Noor. Alates 2000. aastast hakati kokkutuleku puhuks välja andma kooli almanahhi “Kas mäletad?“. Almanahhi väljaandmine on olnud Riina Noore idee ja ta on olnud kolme esimese numbri koostaja ning kujundaja. Samuti on ta aktiivselt kaasa löönud Lagedi 765. aasta ja Lagedi 770. aasta juubeli ürituste ettevalmistamisel. Riina on olnud päevakohaste näituste peakorraldaja rollis.

Ka kohalikus poliitikas on Riina Noor kaasa löönud. 1989. aastal valimistel sai ta Rae valla volikogu liikmeks ja kuulus aastatel 2003−2004 volikogusse Agu Ojasoo asendusliikmena. Esimeses volikogus oli Riina ülesandeks ka istungite protokollimine.

Riina Noore aktiivset ja tulemuslikku tööd on ära märgitud arvukate tunnustusavaldustega, sh  autasustati teda 13. aprillil 1985 rinnamärgiga „Haridustöö eesrindlane“ ning 20. jaanuaril 2005 Lagedi kooli teeneteplaadiga nr 5 koos nime kandmisega kooli auraamatusse.  Riina Noore portree on olnud 1980. aastatel Harju rajooni (nüüd maakond) autahvlil. Nõukogude ajal oli see suur tunnustus. 2012. aastal andis Lions klubi Harju LC I talle aastakodaniku tiitli koos teeneteplaadiga. Lisaks on Riinal on rohkesti erinevaid au- ja tänukirju. Neid on talle antud nii kooli, valla, maakonna  kui ka vabariigi tasandil. Lagedi kooli 230. aastapäeva aktusel 2015. aastal võttis Riina vastu Rae valla volikogu tänukirja kauaaegse ja tulemusliku pedagoogilise töö ning kogukonna üritustel aktiivse kaasalöömise eest.

Järgnevalt meenutusi mõnelt endiselt kolleegilt, samuti pereliikmetelt.

Endel Lepik, Lagedi kooli õpetaja aastatel 1987–1998 ja direktor aastatel 1990–1998: „Vanu koolipabereid vaadates selgub, et Riina alustas õppealajuhatajana samal aastal, kui mina Lagedi kooli õpetajaks tulin. Riina on meelde jäänud kolleegina, kes oli oma nõudmistes ning tegemistes järjekindel.

Kui 1990. aastal alustasin koolijuhina, oli minu jaoks loomulik, et Riina jätkab õppealajuhatajana, toetamaks algajat koolijuhti. Siinkohal selgituseks, et tol ajal kõrgkoolid koolijuhte ette ei valmistanud, inimene „visati vette“ ja tuli hakkama saada. Oli hea toetuda õppealajuhatajale, kellel oli juba aastatepikkune kogemus. Mina ei püüdnudki saada nn esimeseks õpetajaks. Kooli tööplaanid olid enamasti õppealajuhataja ning õpetajaskonna ühistöö tulem. Alates õppekavast, ürituste kalendrist ja lõpetades traditsioonilise kevadnäitusega – kõike seda vedas hea organiseerijana loomulikult Riina. Nii jäi koolijuhi üheks peamiseks ülesandeks tegelda koolihoone töös hoidmisega ja majandusmuredega.

Direktor ja õppealajuhataja mahtusid nende aastate jooksul ühte kabinetti kenasti ära. Mulle sai mõnigi kudumis- ning heegeldamisvõtte nimetus selgeks selle aja jooksul, kui tüdrukud, kes näputöös kõige osavamad ei olnud, käisid oma õigeks ajaks tegemata töid käsitööõpetaja Riina Noorele näitamas.

90ndate aastate algus oli aeg, kui koolidesse tulid esimesed arvutid. Teise kirjaoskuse omandamist toetas ka koolipidaja ehk vald. Nii saigi koolijuht endale uue arvuti, mark oli vist 386 ja aasta võis olla 1993. Enne seda olin omandanud arvutialaseid algteadmisi humanitaarabist saadud XP-ga. Riina, kelle töölaud oli minu oma vastas, vaatas uut arvutit esialgu aukartusega. Aeg-ajalt palus ta, et mõned tema asjad arvutisse lööksin. Ükskord oli tal jälle see palve, kuid mina pidin just majas ära minema. Sündis kaval plaan – Riina arvutialane „vetteviskamine“.  Näitasin talle veel mõned nipid, läksin minema, arvuti jäi vabaks. Järgmisel päeval selgus, et dokument oli arvutisse löödud, arvutiga polnud midagi juhtunud ja Riinal oli aukartus arvuti ees kadunud. Nii saigi Riina aru, et arvuti ei ole mõeldud inimese kiusamiseks, vaid on abimees. Üsna ruttu tekkis ka õppealajuhataja lauale töövahendina arvuti“.

Eele Sekk, Lagedi kooli õpetaja aastatel 1993–2006 ja õppealajuhataja aastatel 2002–2006: „Tulin värskelt ülikooli lõpetanuna Lagedi kooli tööle aastal 1993. Riina oli siis kooli õppealajuhataja. Mul oli tema ees aukartus. Alguses ei teadnud isegi, kas sinatada või teietada, nii suur respekt oli.

Mäletan, kuidas 1. septembri avaaktusel Riina soovis mulle, et peaksin Lagedi koolis sama kaua vastu, nagu tema seal selleks ajaks oli olnud. See oli siis 26 aastat. Vastasin talle  tookord, et püüan, samas sisimas mõtlesin, et kui saaks selle ühe aastagagi hakkama. Riina soovi ma kahjuks täita ei suutnud, töötasin Lagedil 13 aastat (1993–2006), olin vene keele, ajaloo ja inglise keele õpetaja, 4 aastat õppealajuhataja ja mõne kuu direktori kohusetäitja. Oma eeskujuks pidasin alati Riinat.

Riina oli väga töökas, väga põhjalik. Ta ei lahkunud enne koolimajast, kui kõik vajalik sai tehtud – vahel võis see olla ka kell 8 või 9 õhtul. Ta oli väga abivalmis ja usaldas noori õpetajaid, süstis neisse optimismi, et alati on igast olukorrast väljapääs. Ta hoolis oma kolleegidest, toetas oma nõu ja jõuga.

Riina ei kohkunud ootamatuste ees kunagi, alati leidis ta lahenduse. Mäletan, kuidas käisime 1994. aasta kevadel 5.–9. klassi õpilastega kolmepäevasel ekskursioonil Lõuna-Eestis. Õpetajatest olid kaasas Riina, mina ja Kersti Kärner, kes samuti oli sügisel just tööle tulnud. Uskumatu, et Riina julges kahe noorukese õpetaja ja terve karja õpilastega ekskursioonile minna! Olime ju alles päris algajad. Aga Riina julges ja usaldas. Loomulikult juhtus meil igasuguseid viperusi. Näiteks läks buss katki Põlvamaal Mammastes ja me ei saanudki edasi sõita. Riina suutis organiseerida läheduses asunud kämpingus ööbimise. Väga meeleolukas öö oli! Selline Riina ongi – julge ja leidlik,  temaga koos oli alati turvaline olla.

Üldiselt oli Riina rahulik, aga kui ta teadis, et ajab õiget asja ja teised, olgu siis kas või koolijuht või vallavalitsus, veavad vankrit õigelt kursilt kõrvale, võis Riina ka põrutada ja öelda välja kõik, mis ta asjast arvab. Tavaliselt oli Riinal õigus ja teda aktsepteeriti.

Tean, et paljudele minuealistele ja ka noorematele, kes käisid Lagedi koolis 70-ndatel ja 80-ndatel, meenub kooliga seoses Sven-Allan Sagris, kunagine Lagedi kooli direktor. Mina ei ole Sven-Allan Sagrisega koos töötanud, seepärast on minu jaoks Lagedi kooli esmaseks tunnusmärgiks Riina Noor. Kool oli tema nägu väga palju aastaid. Direktorid tulid ja läksid, ka mina tulin ja läksin, aga Riina oli alati kohal, ja oli kohal sajaprotsendiliselt, andis oma hinge ja südame. Tema hoolis koolist väga-väga. Tegelikult hoolib Riina koolist veel praegugi. Kõik, mis koolis ja Lagedil toimub, läheb talle korda.

Tean, et Riina tegi iga päev märkmeid, kirjutas kooli kroonikat. Oleks suurepärane, kui Riina selle kõik  kunagi raamatuks vormistaks. Küllap oleks huvitav lugeda, sest sõna seada Riina oskab. Tema kõned lähevad alati hinge.“

Pilvi Leemets, Lagedi kooli õpetaja aastast 1973: „Tulin Lagedi kooli 1973. aasta sügisel. Algklasside õpetajana pidin andma ka kunsti- ja tööõpetuse tunde ja muidugi küsisin Riinalt asjakohaseid nõuandeid.

Hiljem läks nii, et kõik algklasside õpetajad püüdsid kevadiste näituste oma osa kujundada sama hästi kui seda tegi õpetaja Noor. Vajadusel küsisime temalt nõu, materjale, paberit – ja alati ka saime. Näituste kujundamise õhtud olid meeleolukad ja tulemuslikud, oma näitustega suutsime isegi maakonnas tähelepanu äratada.

Õppealajuhatajana valmistas Riina suuremad üritused väga põhjalikult ette, igal õpetajal oli ülesanne juba nädal varem hästi teada. Riina õpetas meid nii hästi välja, et kui direktor ja õppealajuhataja juhtusid korraga kuu aega haiged olema, suutis kooli kollektiiv suurürituse – kevadpeo ja näituse – laitmatult läbi viia.

Ülemusena ei andnud Riina käske, vaid arutas tegemist vajavad asjad alati kolleegidega läbi. Meie, tema kolleegid, austasime Riina ametialast positsiooni ja tema ise oli meiega sõbralik ja vahetu.“

Anneliis Salumäe (Allmäe), Lagedi kooli õpilane aastatel 1991−2000: „Minu jaoks on Riina Noor ennekõike mu põhikooliaegne käsitööõpetaja. Ta võis olla küll pisut karm, kuid samal ajal ka õiglane. Mäletan, et tööd pidid olema korrektsed, kõik silmused ja õmblused tuli üle kontrollida ning vajadusel uuesti teha.

Riina Noor õpetas mulle korrektsust ja täpsust. Kui oli õmblemise teema, sai üsna ruttu selgeks, et lõikeid tuleb võtta kangast järjest, võimalikult vähe raisates ja jääke jättes. Olen mitmel korral tähele pannud, et olen seda ka oma lastele õpetanud ja edasi andnud.

Riina Noor õpetas mulle kokkuhoidlikkust ja õpetas mind oma kätega looma.

Minu suguvõsas on kaks põlve käsitöötegemises vahele jäänud. Mu vanavanaema küll kudus, kuid paraku sel ajal ma kudumise vastu veel huvi ei tundnud. Seega põhja oma praeguse elu vaieldamatult väga tähtsale osale – käsitööle ja isetegemisele – sain ma ilmselt just nimelt Lagedi kooli tööõpetuse tundidest ja õpetaja Riina Noorelt.“

Liivi Pihlasalu (Noor), tütar: „Mina, neljaaastane tüdrukutirts, minu ema ja minu isa – ja kõik me sammume liinibussist maha astumise järel mööda maanteed See oli meie pere esimene tutvumiskäik Lagedi kooli ja ühtlasi minu elu esimene mälupilt.

1968. aastal sai Lagedi koolist meie esimene kodu. Elasime Lagedi koolis, ruumis, millest tulevikus sai minu ema tööruum − kunsti- ja käsitöökabinet. Selles ruumis möödus minu ema parim osa elust.

Minu ema Riina Noort iseloomustab kõige paremini sõna KOHUSETUNDLIKKUS. Tema peale saab loota.  Kui koolil oli vaja, oli ta  kooli jaoks alati olemas. Tööd minu ema ei karda. Ta on tõeline maa sool. Suviti, kui aktiivset koolitööd ei olnud, käisime vanaemade juures heinatööl. Ema rehaga kaarutamas ees, meie järel. Ema tunneb ennast hästi maaga ühenduses, näpud mullas. Juturaamatuid ma oma ema lugemas pole näinud, küll aga hoiab ta ennast maailmas toimuvaga meediaväljaannete kaudu kursis. Telerit vaadates ei istu ta niisama, vaid teeb käsitööd.  Tema hobiks on ristsõnade lahendamine, see hoiab vaimu krapsaka ka vanemas eas.“

Eve Kaaret (Noor), tütar ja kauaaegne kolleeg: „Lapsepõlves pandi meid õega alati tööle. Ikka tuli aidata aias, koristamise ja söögitegemise juures. Kui töö tehtud, lubati mängima minna. Kuna ema oli palju kodust ära, tegime õega ise pärmitainast ja pesime koridoripõrandat.

Meile õega õpetati, et koolis tuleb emale alati „õpetaja“ ja „teie“ öelda, nagu teevad kõik lapsed. Pärast tunde olime emaga muidugi jälle sina peal.

Üsna olulist rolli on minu elus mänginud see, et ema korraldas Harjumaa kunstilaagreid ja mind võeti sinna alati kaasa. Hakkasin koos teiste lastega erinevate kunstiõpetajate käe all looduses joonistama ja sain sealt toredaid sõpru kogu eluks. Hiljem osalesin laagrites juba õpetajana.

Kui olin Lagedi koolis õpetaja, olime emaga kolleegid. Ema oli mulle heaks nõuandjaks keerulistes olukordades. Näiteks õpetas ta mind lahendama üht varguselugu, mis mu klassis juhtus. Sain temalt kogemusi, millest on kasu siiani.

Vanaemana (lapselapsed kutsuvad teda Mammaks) pole mu ema eriline nunnutaja, aga ta on minu laste jaoks alati olemas, kui peaks abi vaja olema. Ta muretseb, kas lapsed on söönud ja puhanud, kuidas neil koolis läheb, toob kommi asemel õuna ja kingib isetehtud sokke-kindaid või tekikoti. Tema käe all ei saa lapsed kunagi ära hellitatud ja õpivad midagi uut juurde: kuidas muru niita, õunu korjata, nööpi ette õmmelda, sokki nõeluda jms. Oleme emaga naabrid, aga tema ei sega end minu ellu ega mina tema omasse. Kui nõu ja abi on vaja, anname märku. Sellegipoolest märkan mõnikord tänuga, eriti kui töökoormus ja väsimus on suur, et pesu on iseenesest õuest tuppa tulnud ja triigitult virnas ning kurgid kastetud.

Nüüd, kui ema on pensionil, hakkas ta kirjutama pere kroonikat ja märkima üles olulisemaid asju enese ja oma laste elust.

Iseloomuomadused, mida oma ema juures esile toon, on õiglus, ausus, kohusetunne, otsekohesus, julgus ja tugevus. Ta ei karda raskusi, lahendab kõik olukorrad õiglaselt ja omakasupüüdmatult; ta ei valeta kunagi, ta julgeb öelda, mida mõtleb, ning kui ta lubab, siis ka teeb!“

Riste Kaaret, tütretütar:

Vanaema mul on range, õiglane ja aus,

rivist teda välja ei vii mitte ükski kaos.

Püsib püsti, hoides enda kõrval samuti

neid, kes ilma temata käiks kohe põlvili.

 

Näpud on tal mullas taimi poputamas vaid,

külmal ajal siiski kindad-sokid valmis sai.

Talvel on tal kohe lausa sipelgpüksid jalas:

„Ei, niisama mina küll nüüd istuda ei taha!“

 

Mulle pakib ülikooli kaasa kartulit ja peeti,

neid, mis pärast poputamist ületalve peeti.

Tudengile meenub süües poputuste jada,

saigi valmis hästi maitsev juurikate pada.

 

Oleks ta siis vahel rahul, ootaks, vaataks, loeks…

Molutades tema eest ma lausa peitu poeks.

Siis, kui suurest jooksmisest ta jälle hakkab lonkama,

tahaks hüüda kõigest hingest: „Mamma, õpi puhkama!“

 

Rein Karm

Lagedi ajaloohuviline

Mai 2016